aastani ette valmistada, ning määras lähenemiskriteeriumid, mis iga liikmesriik peab enne euroalasse astumist täitma. 1993. aasta algusest jõustus Euroopa siseturg. 1. jaanuaril 1994 asutati Frankfurdis praeguse Euroopa Keskpanga eelkäija Euroopa Valuutainstituut. 1995.a. detsembril otsustas Euroopa Liidu Nõukogu Madridis euro kasutusele võtta 1999. aastal. 1998. aasta lõpuks oli selge, et alguses osalevad valuutaliidus EL 15 riigist 11. Teised kas polnud kriteeriume täitnud (Kreeka) või ei olnud osalemisest huvitatud (Suurbritannia, Taani, Rootsi). 1. jaanuarist 1999 võeti euro sularahata arvelduses kasutusele Austrias, Belgias, Hollandis, Iirimaal, Itaalias, Luksemburgis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Soomes. Selleks ajaks olid rahvuslike valuutade vahetuskursid euro suhtes muutumatutena kindlaks määratud. 1. jaanuaril 2002. a. tuli euro ringlusse sularahana. Eurot kontrollib Euroopa Keskpank. 1999
27. Optimaalse valuutapiirkonna kasud ja kahjud Kasud: Mikroökonoomilise efektiivsuse paranemine: Kasvab raha kasulikkus laiema raharingluse näol. Toob kaasa piirkonna majandusliku integratsiooni soodustamise. Ühtne valuuta soodustab turgude integratsiooni, hindade läbipaistvuse ja suurema turu tulemusena suureneb piirkonnas konkurents ning samuti on võimalik läbi spetsialiseerumise saavutada majandusliku efektiivsuse suurenemine mastaabiefekti tulemusena. Ühtses valuutaliidus tekib kokkuhoid otseste kuludena selle tõttu et nii füüsilised kui juriidilised isikud ei pea enam tasuma valuutavahetuse kulusid. Kaudselt hoitakse kokku ka arvestuskulusid - kuna tasumine 5 toimub ainult ühes valuutas, siis puudub vajadus hindade ümberarvutamiseks ehk väheneb erinevates valuutades arvestamiseks vajalik tööjõukulu, pangakontode haldamise kulu jms
annaabi.ee 
