läbi meeleelundite(näiteks silmad, kõrvad, ninaõõne haistmisepiteel) või hajusalt paiknevate retseptorrakkude (kompimistundlikud retseptorid nahas), mis muudavad füüsikalised stiimulid närviimpulssideks[1]. Meeleelundite poolt vahendatavad aistingud võimaldavad loomadel kõrgemates ajukeskustes panna aluse taju protsessidele. Traditsiooniliselt on eristatud viit meelt: nägemine, kuulmine,kompimine, haistmine ja maitsmine. Meeli on kindlasti rohkem – valumeel, temperatuurimeel, tasakaalumeel ja propriotseptsioon[2]. Eri loomadel võivad meeled olla erinevad ja neid võib olla erinev arv. Oluline on eristada meelelist informatsioonitöötlust ja taju. Taju sisu võib oluliselt muutuda ilma meelelise informatsioonitöötluse muutuseta (vt. joonist "Taju ja meelelise infomaatsioonitöötlus"). Teaduskirjanduses kasutatakse tihti ka aistingu mõistet, mis võib
suuda organism ilma selle aseaineta funktsioneerida. · Õppimine toimub närviimpulsside moodustumise alusel. Tingitud refleks. Meeleelundid · Võtavad välis- või sisekeskkonnast infot ning edastavad selle. · Ärritus peab olema piisavalt tugev. · Kohastumine ehk adaptatsioon meeleelund harjub signaali teatud tugevusega ega reageeri sellele enam või ei reageeri nõrgemale signaalile. Ei kohane valumeel. · Silmad, kõrvad (seal on ka tasakaalumeel), nina, keel, nahk, siseelundite retseptorid. Sisenõrenäärmed ehk hormoonsüsteem. Hormoonid on sisenõrenäärmete poolt eritatavad keemilised signaalained. Sisenõrenäärmetel puuduvad juhad, hormoonid erituvad otse verre. Hormoonide kontsentratsioon on väga väike, nad on väga spetsiifilised, pikaajalise toimega, väga efektiivsed. Iga hormoon mõjutab ainult kindlaid rakke. Toimeaeg on piiratud, sest ensüümid lõhustavad neid.
annaabi.ee 
