ooperi sisu tuttav ning peatähelepanu ei kogunenud subtiitritele, vaid sai jälgida lavapealset tegevust, lauljaid, laule ja orkestrit. Mulje oli kõikvõimas, kuidas lauljad oskavad oma häältega mängida ning imelisi meloodiaid luua. Kõik, orkester, solistid ja koor, kokku moodustasid võluva harmoonia, mis ei jäänud tähelepanemata arvatavasti kellelgi. Tervet ooperit läbib üks kindel joon valsilisus. Verdi on kasutanud muusika kirjutamisel valsi taktimõõtu, mis pidevalt saadab loo kangelannat. Kord on valss kiire ja galopilik, siis pidulik, vahepeal üksnes vihjatakse valsile ning viimases vaatuses meenutab valss leinamarssi. See moodustab lõpuks ühe suure terviku. Kõige rohkem jäi selles etenduses silma Violetta osatäitja Irina Dubrovskaja, kes oli terve õhtu tähelepanu keskpunktis. Olles kerge ja graatsiline, kuigi võimsa häälega sobis ta perfektselt Verdi Violetta osasse
Saolme nõustub ja tantsib. Tantsu lõppedes kuulutab ta: "Ma tahan vastutasuks Johannese pead!" Herodes on õudusest haaratud, kuid lõpuks on sunnitud nõustuma. Salomele tuuakse hõbekandikul Johannese pea. Ekstaasis Salome suudleb Johannese veritsevat pead. Herodes käsib valvuritel Salome tappa. Salome sureb valvurite kilbilöökide all. Salome'le iseloomulik muusikaline materjal: . romantiline tõusev ja laskuv meloodiakäik . valsilisus, 3/4 taktimõõt . tertsimotiiv, suur ja väike terts – seotud tantsu ja ristija Johannese pea nõudmisega „Elektra“ (1909, Dresdenis) Sophoklese tragöödia Hofmannsthali töötlus Reinholdti lavastus Elektra on Straussi kõige ekspressionistlikum ooper. Samal ajal kirjutab oma esimese ooperi Schönberg, ka ekspressionistlik. • Agamemnon – karakter, keda laval ei näe, aga partii kõlab orkestris. Elektra isa. • Orestes – taheti tappa, sest tema oli ohuks troonile
annaabi.ee 
