iseenda eest? Kas te olete kunagi selle VÕISTLUSE ka võitnud? Nüüd mõelge järele, kas on üldse on võimalik võita iseend? Võisteldes me tihtipeale petame teineteist .. Kas ennast on võimalik petta? Seda ma ei usu, endale ei saa öelda: "Ära nüüd vaata, et ma teen väikese kõrvalepõike. Pigista silm kinni ja unusta see." Kas te olete tundnud, et keegi justkui vaataks kõrvalt, kui teete midagi keelatut? Keegi justkui oleks piitsaga teie selja taga ning valmistuks kohe karistusi jagama vale sammu järel. See on vist meie südametunnistus, seda oskame me enamik võita. Aga kas me suudame siiski iseend võita? Selleks ei tohi me mõelda, peame lihtsalt käituma. Kuid kui me ei mõtle, siis on tagajärjed tavaliselt kõike muud kui head. Samas kui me võtame vastu tagajärjed, peame me mõtlema, seedima ja kaalutlema oma tegude põhjuseid. Sõda iseendaga lahingu võitsime, sõja võitis siiski keegi meie seest, sest Tema jääb alati peale
Kas me üldse tohime riskida täisväärtuslikust unest loobumisega? Uni on organismi füsioloogiline seisund, mille aluseks on ajukoore ja selle alustele struktuuridele levinud üldine pidurdus. Und iseloomustab toimiva teadvuse puudumine, kuid see ei ole tegevusetu seisund. Uurimused on näidanud, et uni on aeg, mil aju töötab täie võimsusega ja võtab vastu elektroneurootilisi ja hormoonvõnkeid. Magades keha ja vaim justkui valmistuks ette taas järgnevaks päevaks. Uni on seejuures tähtis kõigile nii lastele kui ka täiskasvanutele. Inimene ei suuda rakendada oma häid omadusi täisväärtuslikult, kui ta ei ole piisavalt puhanud. Hästi puhanud inimese tööjõudlus on suurem ja suhtlemine teistega lihtsam. Korraliku öise puhkuse muudab oluliseks see, et magades taastuvad närvirakud, lihaste ja meeleelundkonna töövõime, talletub informatsioon ent kõik ebavajalik
mis ettekäändel koolist lahkuma, et tädil poleks olnud vaja enam suppi keeta ja teie oleksite võinud kohe sõita." ,,Aga teised? Nemad oleksid ikkagi suppi tahtnud." ,,Kui ka teised seda oleksid teadnud, et kõik on meie supi pärast, siis oleksid ka nemad ühes minuga lahkunud," ütles Indrek suure kindlusega. ,,Meie oleksime teie heaks kõik teinud, preili." Ramilda jäi tõsiselt Indrekule otsa vahtima ja tema imeliselt suur suu tegi mingisuguseid ebamääraseid liigutusi, nagu valmistuks ta naerma või nutma. Aga see kestis ainult üürikese silmapilgu. Siis ütles ta: ,,Aga papa? Mis oleks temast saanud, kui teie oleks kõik minu pärast laiali joosnud? Ah jumal! Seda mõelda on nii hirmus, et ennem las olla kõik nagu on. Mina arvan, et kui Õnnistegija ise astuks ühel ilusal päeval papa ette ja ütleks temale: ,,Annan sulle igavese elu, tule minu juure; annan sulle õige ja tõeliku igavese elu, mitte selle ümmariku, millest räägib sinu vana hea
annaabi.ee 
