Kolmandaks teemaks kästiles autor lapse varajast psüühilist arengut ehk psühholoogilist sündi. Psühhoanalüütik Mahler seletab oma teooriaga, millest tuleneb see, et lapse esimesed eluaastad ja esimesed inimsuhted on tema sotsiaalsele arengule väga tähtsad. Mahleri teooria peamõte peitub selles, et sündides on laps psüühiliselt eikeegi. See ei tähenda, et ta oleks psüühiliselt tühi. Tal on suur hulk valmidusi, suur hulk ajusse kodeeritud teadmisi, aga tal pole sündides valmismina, seda isiksuse osa, mis juhib inimese toiminguid ning kannab ta tegude ja otsustuste eest vastutust. Lapse psühholoogilist mina kujundavad tema ja hoidja vahelised vastastikuse mõjutamise suhted, mis teevad temast erilise, kordumatu isiksuse. Sümbiootilises järgus kujuneb lapse esmane kiindumus teise inimesesse. Naeratusega näitab ta, et tunneb ära oma hoidja; isegi näljane laps on võimeline mõneks ajaks rahunema, kui hoidja ta sülle võtab
süsteemide tööd. Hilisemas elus mõjutab see nende süsteemide võimet muutuda, tekitades adaptatsiooniraskusi ja luues lapsele eeldusi haigusteks ja tervisehäireteks (Catholic University of Leuven). VARANE LAPSEIGA Varajane lapsepõlv kui isiksuse alus. 1. Lähtekoht nullpunkt Mahleri teooria: Laps on sündides psüühiliselt eikeegi. Tal on suur hulk valmidusi, suur hulk ajusse kodeeritud "teadmisi", aga tal pole sündides valmismina, seda isiksuse osa, mis juhib inimese toiminguid ning kannab ta tegude ja otsuste eest vastutust. Lapse psühholoogilist mina kujundavad tema ja hoidja vahelised vastastikuse mõjutamise suhted ning see kestab kolm kuni kuus esikmest eluaastat. Vanusejärku sünnist kahekuuseks saamiseni nimetatakse lapse normaalse autismi ehk enesessesulgumuse järguks. Laps on siis hoidjaga suheldes ükskõikne ja endassetõmbunud. See ei tähenda, et laps elab omaenda suletud maailmas, vastupidi,
annaabi.ee 
