Järgnev poeem ,,Taasleitud paradiis" kajastab Kristuse ja Saatana vaidlust, mille Kristus siiski võidab. Kõlama jääb inimlik paatos, usk inimkonna tulevikku. LA FONTAINE (1621-1695) Sai mõjutusi epikuurlik-materialistlikust filosoofiast. Menurikkaks sai teos ,,Värssjutud ja novellid", osa neist juttudest olid erootilised ning keelati seetõttu võimude poolt. La Fontaine'i sädelev iroonia ja vaimukus jätkusid tema valmides. Ainest nendeks laenas ta muistseilt kreeka valmimeistritelt, kirjutas klassikalises riimitud vabavärsis, enamasti on tegemist loomalugudega, millega näidatakse kõikvõimalikke inimolukordi, seltskonna- ja õunakonnaelu, naerdakse välja maiseid nõrkusi ja liialdusi. Kuulsamaid valme on ,,Rebane ja viinamarjad". La Fotaine'i valmides vaheldub satiir võimumeeste üle leebe huumoriga inimeste nõrkuste üle. La Fontaine ülistab kooskõla loodusega, leplikku ja arukat meelt, sõprust, tagasihoidlikkust vastukaaluks demagoogiale ja võimuihale.
renessansi ,,Plejaadi" rühmitusest ja klassitsismist (kirjutas ette õigesd zanrid, värsid). Ta nõuab luulelt selgust ja loogikat, kuid ta ei välista tundeerutust. Peab saksa keelele sobivaimaks silbilist-rõhulist värsisüsteemi ning kindlaks määratud silb- ja rõhuarvuga värssi. Opitzi eeskujul luuletasid ka esimesed sakslastest estofiilid. Jean de la Fontaine (1621-1695) ,,Värssjutud ja novellid" kergemeelne, laenatud süzee, fevoolne. ,,Valmid" laenatud motiivid muistsetelt valmimeistritelt, lool on moraal, tegelasteks loomad. Valmid olid kujutatud nõtkes klassikalises riimitud vabavärsis, leidlik sõna-ja riimikasutus. Mõjutas tugevalt hilisemalt Euroopa satiirilist kirjandust. Gongora (1561-1627) Tema luule sai kuulsaks oma iseäranis kujundirikka ja keerulise, nö hämara väljenduse poolest. Tema algatatud metafoorset, mütoloogilisest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama kultismiks (gongorismiks). Juba Gongora lühivormides luule
annaabi.ee 
