Haudadesse maeti arvatavasti tähtsamaid isikuid (näiteks perepea), sest haudu pole leitud väga palju. Arvatakse, et enamikele sai osaks teistsugune saatus, näiteks riputati nad puude otsa või jäeti metsa maapinnale. Neoliitikumist ehk nooremast kiviasjast on tõendeid, et surnute matmine toimus vahetult asulaisse. Selliseid matusepaiku on teada viiest tolleaegsest asulakohast: Narva-Riigiküla I ja ja III asulast, Valmast Võrtsjärve läänerannikul, Tamulast Võrus ja Naakamäelt Saaremaal. Erilise tähtsusega oli koht, kuhu surnu laip või tuhk asetati – seda kohta nimetati pühaks paigaks ja seda ei tohtinud rikkuda ega reostada. Selliseks paigaks oli tavaliselt isoleeritud metsatukk, hiis või kivivared, kangrud. Rahva kiindumus oma pühadesse matmispaikadesse oli väga tugev ning ristikirikul kulus kaua aega selleks, et veenda inimesi surnuid surnuaedadesse matma. Ajaliselt vanimad on kivikirstkalmed
Tõenäoliselt see oligi soomeugri rahvaste tulek - meie esivanemad jõudsid siia koos kammkeraamikaga. Nad assimileerusid Kunda ja Narva kultuuriga, mis jäid keeleliselt domineerivaks. Nöörkeraamikud olid vägivaldsemad ja tugevamad. Neid on seostatud indoeuroopa rahvaste levikuga. Läti ja Leedu alal jäid domineerima jätkuvalt nöörkeraamika kultuuri esindajad ja seal kujunesid balti rahvad. Eestis ja Soomes jäi peale kohalik kultuur ja keel. Valmast leiti laibad ning neist tehti rekonstruktsioon, tulemus oli asiaadi moodi. Väideti, et need inimesed olid protolaplased, laplaste esivanemad. Arvu nöörkeraamika kalmistult leiti teine laip, selle rekonstruktsioon oli europiidse välimusega. 1990ndatel aastatel toimus suur muutus etnogeneesis. Seda on seostatud ka geneetikute töödega. Geneetikud on rahvaste juurte otsimisel andnud uusi võimalusi. Nad võrdlevad DNA teatud punktis
annaabi.ee 
