sajandi talupoja ühiskonnas tegelikult usuti. See on välja rebitud omaaegsest kontekstist, kuhu ta kuulus. Tänapäeva arusaama järgi on paganlus midagi väga looduslik, puhas ja ökoloogiline, nö mahereligioon. Kui me diskussioonis ajame kujutelma paganlusest ja reaalse muinasreligiooni segamini, siis on tulemuseks paratamatu möödarääkimine ja rappa minek. Me ei tea, mis oli see religoon, mida eestlased vallutuseelsel ajal harrastasid, sest olemasolevad allikad pärinevad nn poleemilisest kontekstist - seal kirjeldatakse, mida need vallutatavad usuvad ja selles kontekstis need vastanduvad kristluse religioonile. Petrus von Dusbrug - konstrueerib oma kirjelduses preislaste usust kristliku kiriku vastanduse, nö pagana usu. Teiseks allikaks on folkloor, aga see on üldjuhul registreeritud mitusada aastat hiljem. Seda on kogutus äärmiselt valikuliselt
ja eestlaste maale. Äri mittekristlastega tähendas suurt riski ja seetõttu olid kaupmehed huvitatud Baltikumi ristimisest. 11. sajandil paganlus ei takistanud kauplemist Eestis, sest kaupmehed sõlmisid lepinguid kohaliku elanikkonnaga. Saarlastel kehtis kaubarahu Visby kodanike ja kaupmeestega 1203. aastal. Samuti 1190. aastast pärinevad allikad, mis viidavad et kaupmehed pidid talvituma, sest meri oli jäätunud, selleks on vaja peavarju ja laoruumi kauba jaoks. Vallutuseelsel ajal kaubateed olid ebakindlad, näiteks Henriku Liivimaa kroonikas on teated, kuidas Pihkvasse suundunud sakslastelt võeti ära 900 marga väärtuses kaupu. Taani, Bremeni peapiiskopkonna, Rootsi ja Vene ning Leedu vürstide ristuvad huvid Liivimaal- Ristisõja organiseerijad ja sõjakäikude korraldajad olid kohalikud vaimulikud ja ilmalikud võimukandjad, Liivimaa ristisõja puhul Breemeni ja Lundi peapiiskopid ning Saksimaa, Taani ja Rootsi suurnikud. Motiivid olid nii
annaabi.ee 
