. Omavahel võib kraatreid võrrelda kraatriindeksi, sügavuse ja läbimõõdu suhtarvu abil. Kraatrivalli kuju Kraatrivall, mis süvendit ümbritseb, võib olla nii katkematu kui ka ühest või mitmest kohast katkev maapinna ülakihtide üleskergitatud osa. Kõige laialivalguvamad on vallikontuurid väikekraatritel, mis asuvad haritaval põllumaal või on otsese inimtegevuse mõjul märkimisväärselt rikutud. Mõnikord ühtib kraatri madalaim valliosa meteoriidi langemise suunaga, kõrgeim valliosa on aga langemissuuna pikendusel. See asjaolu ahvatleb taastama meteoriidikeha langemissuunda valliehituse kuju põhjal. Valli jäänused kraatrite ümbruses on suhteliselt vastupidavad ka hilisematele kulutusprotsessidele, hoolimata pinnase suurest kobestumisest tekkemomendil. Eriti kehtib see aluspõhjakivimi plokkidest kergitatud valli tuumaosa puhul. Seetõttu on valli olemasolu väikekraatrite määramise üks põhitunnus. Vallimaterjali koostis ja ehitus
Kõikjal on rohkesti lõhesid, osadesse neist on sisse surutud moreen. Kraatripõhja täiteks on 10 m paksuselt liivakivi ja põhimoreeni segatud mass. Kraatrinõlvadel on moreen muljutud kohati keerukateks rebendvormideks. Sügavhaua läbimõõt on väiksem - umbes 50 m ja kraatri sügavus 4,5 m. Kraatripõhja täidab suures osas sisseuhutud vallimaterjal, turvast pole moodustunud. Aluspõhjakivimite purustusvööndi paksust hinnatakse 20 meetrile. Mõlemal kraatril on idakülje valliosa kõrgem, mis lubab oletada meteoriidi langemist läänest - väikekraatritele on iseloomulik aine suurem väljapaiskumine trajektoori pikenduse suunal. Ilumetsa kraatrid avastati 1938. aastal. Siiamaani on selgusetu, millise meteoriidiga oli tegu, sest Ilumetsast pole leitud ei meteoriidikilde ega -tolmu. Kaali meteoriidikraatriteväli Saaremaal on Eesti haruldasim loodusmälestis, olles ühtlasi Euraasia efektseim kraatriväli. Kaali meteoriit on viimane maailma tihedasti asustatud
annaabi.ee 
