energia vahetus, mille tõttu võivad tekkida võnked. W p= K/1T 2 pT 1T2 p2 , X S K X S X X V V -võnketasiirde protsess Integreerimislüli Integreerimisluli nimetatakse ka astaatiliseks luliks ning I-luliks. Ideaalne integreerimisluli valjundsignaal kasvab (voi kahaneb) pidevalt pusiva kiirusega, kui xs 0 ja on konstantne. Kiiruse maarab huppe suurus sisendil. Reaalsel integreerimislulil (kirjeldatav IT1-luliga) on valjundsignaali kasvamiskiirus alghetkel null ja touseb pikkamooda lopliku kiiruseni. Diferentsiaalvorrand: v t =Ku t Ulekandefunktsioon: W p= K/p Diferentseerimislüli Diferentseerimisluli teine nimetus on D-luli. Ideaalse diferentseerimisluli valjundsignaaliks on loputult suure amplituudiga uliluhike impulss. Reaalse diferentseerimisluli (kirjeldatav DT1-luliga) valjudsignaal kasvab vaga kiiresti teatud lopliku vaartuseni ja vaheneb siis jarkjargult aeglustuva kiirusega nullini.
ja vastuvotmine toimub eri aegadel. FM puhul siis soltuvalt infosignaali amplituudist Nagu ka pildil naha edastavad terminal ja muudetakse tugijaam oma andmed kandevsageduse sagedust. (M ja B) eri aegadel kordamooda. Kui infosignaali amplituud on vaike siis on Signaalide spektrid modulaatori Lõpliku signaali spekter on leitav kasutades valjundsignaali sagedus madalam kesksagedusest Fourier teisendust või Fourier rida. ja kui Ulemises osas on kujutatud siinus signaal infosignaali amplituud on suur siis on modulaatori (vasakul) aeg-vaates valjundsignaali sagedus korgem kesksagedusest. ja paremal sagedus-vaates. Alumises osas on Seda signaali sageduse muutuse suurust kujutatud nimetatakse
algväärtuste näol analüüsi alghetkel. Stabiilses protsessis lõpeb siirdeprotsess teatava püsireziimiga, mittestabiilses võivad muutujad kasvada piiramatult. Lineaarses süsteemis on algtingimustest tingitud siirdeprotsessi vabakomponent ning sisenditest tingitud sundkomponent selgesti eristatavad. Protsess tervikuna on nende komponenetide summa. Sisendsignaali rakendamisel tekkiva valjundsignaali arvutamine toimub jargneva valemi alusel: u(k) u(z)*H(z) = y(z) y(k). Eelduseks on ülekandefunktsiooni tundmine. 1.9 Impulss-ja hüppekajad Kui rakendada z-teisendust diskreetaja süsteemi olekuvõrranditele, saame nullistel algtingimustel kujutisvõrrandid X[k+1]=X[k] + U[k] z zX(z)= X[z] + U[z] Y[k]=CX[k] + DU[k] z Y(z) = CX(z) + DU(z) ,millest on hõlbus arvutada diskreetsete ülekandefunktsioonide maatriksi avaldist: H(z)=C(zE-F)-1+D. See on struktuurilt täiesti analoogiline pidevaja
süsteemisisene akumulatsioon olekumuutujate algväärtuste näol analüüsi alghetkel. Stabiilses protsessis lõpeb siirdeprotsess teatava püsireziimiga, mittestabiilses võivad muutujad kasvada piiramatult. Lineaarses süsteemis on algtingimustest tingitud siirdeprotsessi vabakomponent ning sisenditest tingitud sundkomponent selgesti eristatavad. Protsess tervikuna on nende komponenetide summa. Sisendsignaali rakendamisel tekkiva valjundsignaali arvutamine toimub jargneva valemi alusel: u(k) → u(z)*H(z) = y(z) → y(k). Eelduseks on ülekandefunktsiooni tundmine. Impulss- ja hüppekajad- Kui rakendada z-teisendust diskreetaja süsteemi olekuvõrranditele, saame nullistel algtingimustel kujutisvõrrandid X[k+1]=ФX[k] + ГU[k] →z→zX(z)= ФX[z] + ГU[z] Y[k]=CX[k] + DU[k] →z→ Y(z) = CX(z) + DU(z) ,millest on hõlbus arvutada diskreetsete ülekandefunktsioonide maatriksi avaldist: H(z)=C(zE-F)-1Г+D.
annaabi.ee 
