Saksamaa soovis saada võrdseks partneriks Euroopas ning taastada oma reputatsioon, samad soovid Itaalial; Beneluxi maad lootsid kasvu ning ei tahtnud maha jääda. Prantsusmaa kartis, et Inglismaa rikub nende plaane ning neid esialgu ei kutsutud kõnelustele. Inglismaa jäi ettevaatlikuks, et ära anda oma majanduslikku võimu, mida pakkus Briti Rahvaste Ühendus. ESTÜ juhtimiseks loodi ,,riigiülesed" (riigivõimust kõrgem valitsustasand) organid: Ministrite Nõukogu, Ühisassamblee, Ülemamet ja Ülemkohus, kõik selleks, et tegeleda seadusandlusega ja arendada mõtteid ning lahendada konflikte. Nendest võtmeorganitest tekkis hiljem EL, see oli protsess, mida olid kavandanud mõned ESTÜ loojad, kui nad selgesõnaliselt väitsid, et föderaalne Euroopa oli nende pikemaajaline eesmärk. Euroopa majandusühendus 1950-ndate keskel tehti vale samm, mil 6 riiki kavatsesid luua ,,Euroopa
seaduse rikkumisega. (samas, p. 78) Lisaks tuleb keskvalitsuste ülimuslikkuses arvestada asjaoluga, et Kongressi valitud isikud esindavad siiski oma osariiki ja selle huve ning ei saa seega alati nõus olla seadustega, mis lähevad vastuollu nende kohaliku rahva arvamusega, või küsimustega, mis kitsendavad osariigi võimu mingis kindlas valdkonnas. (Wilson, 1998, p. 54) Võimujaotus USAs on aegade jooksul läbinud mitmeid etappe, järgides murekohti, mille kohaselt üks valitsustasand on muutumas liiga tugevaks või olles vastupidiselt liiga teisest sõltuv. (D. V. Edwards, 1998, p. 86) Seega on pärast Ameerika kodusõja järgset aega, mil kujunes välja duaalne mudel, olnud föderaalsüsteem dünaamiline, liikudes aina rohkem sulandunud mudeli poole (Gitelson jt, 1996, lk. 50). Näitena dünaamilisusest võib tuua süsteemi kohandumise 1930. aastate majanduslangusega, mis viis keskvalitsuse, osariikide ja kohalike omavalitsuste omavahelise sõltumiseni,
annaabi.ee 
