Presiidiumiga ei omanud reaalset võimu. Ülemnõukogu uus koosseis valiti 1947. aasta veebruaris formaalsetel ühekandidaadilistel valimistel. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks oli 1940. aastast alates Johannes Vares-Barbarus, kes aga sooritas 1946. a. enesetapu. Tema järglaseks sai Eduard Päll (kirjanikunimega Hugo Angervaks) Venemaalt tulnud eestlane. Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsusliikmeskond koosnes peamiselt ,,juunikommunistidest", korpusest tulnud eestlastest, Venemaa eestlastest ning muulastest. Moskva toetas eelkõige enda poolt saadetud inimesi ja usaldas neid üha enam. Kohalikud inimesed jäidki sisemises võimuvõitluses alla ja oli 1950. aastate alguseks sunnitud loovutama oma senised positsioonid Eesti NSV võimuhierarhias. Seejärel oli Eestil oht kaotada viimanegi isikupära kõikjal maad võtva stalinliku reziimi tingimustes.
oma Presiidiumiga ei omanud reaalset võimu. Ülemnõukogu uus koosseis valiti 1947. aasta veebruaris formaalsetel ühekandidaadilistel valimistel. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks oli 1940. aastast alates Johannes Vares- Barbarus (Joonis 3), kes aga sooritas 1946. a. enesetapu. Tema järglaseks sai Eduard Päll (kirjanikunimega Hugo Angervaks) Venemaalt tulnud eestlane. Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsusliikmeskond koosnes peamiselt ,,juunikommunistidest", korpusest tulnud eestlastest, Venemaa eestlastest ning muulastest. Moskva toetas eelkõige enda poolt saadetud inimesi ja usaldas neid üha enam. Kohalikud inimesed jäidki sisemises võimuvõitluses alla ja oli 1950. aastate alguseks sunnitud loovutama oma senised positsioonid Eesti NSV võimuhierarhias. Seejärel oli Eestil oht kaotada viimanegi isikupära kõikjal maad võtva stalinliku reziimi tingimustes.