Otto oli juba 1860'st Preisimaa riigikantsler ja välisminister vms. Bismarck juhib välispoliitikat kuni 1890'teni. Tähtsamad riigiorganid olid Liidunõukogu ja Riigipäev, mille õigused olid piiratud (ei olnud parlamentarismi). Liidunõukogusse kuulusid 25. osariigi valitsejad (vürstid). Riigipäeva valimised on demokraatlikud ses suhtes, et meestele kehtestati üldine ühetaoline hääleõigus, aga seal siiski polnud parlamentarismi, st et valimistulemused ei kajastunud valitsuskoosseisus. Aadli mõju oli suur (haldus ja sõjavägi), keskklassi poliitiline mõju väike. Saksamaa oli väga natsionalistlik uus riik, kes soovib saavutada suurema rolli maailmapoliitikas. Ambitsioonid hakkavad väljenduma just siis kui võimule saab Wilhelm II. Saksamaa puhul on sisepoliitikas oluliseks märksõnaks föderalism. Föderalismist hoolimata võib rääkida riigist, mida valitses hegemoonia, seal ei ole tõelist demokraatiat
moodustamise ümber. 20. nov oli Eestisse tagasi jõudnud ka Päts, aga Pätsi valitsusjuhiks enam ei tahetud - küsimus ei olnud isikus, vaid poliitilises jõus - Eesti Maarahva Liit - mida ta esindas. See oli ainuke jõud, mis jätkas ka okupatsiooni ajal oma tegevust. Samuti oli Maarahva Liidu hulgas rohkem neid poliitikuid, kes olid valmis tegema koostööd sakslastega. Maarahva Liitu ei tahetud uues valitsuskoosseisus väga näha. Päevakorrale kerkis Jaan Poska kandidatuur. Maanõukogul kulus 8 päeva, enne kui suudeti valitsuse uus kooseis kokku seada - 26. nov langetati otsus, et valitsusjuhiks jäi Päts, jäi sinna mitte kui Maarahva Liidu esindajana vaid iseseisvana. Esindatud kõik erakonnad peale enamlaste ja esseeride. Päts võttis enda kanda ka sõjaministri portfelli. Taas loodi ka Rootsi, Vene ja Saksa rahvusministrikohad. Näiliselt oli Eesti nüüd asunud parlamentaarse vabariigi arenguteele
annaabi.ee 
