protsess. Tänapäeva demokraatia tava kohaselt osaleb seadusloomes peale parlamendi ka aktiivselt valitsus. Just valitsuse algatatud ongi enamik seaduseelnõusid, mida parlamendis arutatakse ja hääletatakse. Parlament võib aga teha eelnõusse muudatusi, parandusi ja täiendusi ning eelnõu ka hoopis tagasi lükata. Arutelu kulg sõltub suurel määral valitsusparteide ja opositsiooni jõudude vahekorrast. Parlament on võimeline nullima vähemusvalitsuse seaduseelnõusid ja parlamendi valitsusenamus võib nullida kõik opositsiooni eelnõud. Riigipeal on samuti seadusloomes oma kindel roll: tema peab parlamendi heakskiidu leidnud seaduse või seadusemuudatuse välja kuulutama. Alles seejärel saavutab õigusakt seaduse jõu. Kui riigipea leiab, et seadus ohustab ühiskonna stabiilsust või on vastuolus põhiseadusega, saadab ta seaduse parlamenti tagasi. Kui parlamendi ja riigipea erimeelsus jääb püsima, lahendab olukorra sõltumatu õigusinstants.
uuel kõrgel ametipostil lähtuma reaalsusest, mitte aga mingitest parteipoliitilistest luulu- dest. Igasugune ametikoht paratamatult distsiplineerib inimest. Öeldakse ka nii: seisukoht sõltub ametikohast. Paradoksaalne on ka asjaolu, et suhteliselt kitsal poliitilisel pinnal moodustatud valitsus (vähemusvalitsus) on sunnitud ühiskonna huvisid hoopis laiemalt arvesse võtma kui enamusvalitsus või isegi parlament. See on ka täiesti loogiline. Selge valitsusenamus võib töötada ka nn teerulli meetodil. Kui valitsuskoalitsioonil on parlamendis suur ülekaal, võib kõik enda soovid-otsused lausa toore jõuga läbi suruda. Sellise tugeva valitsuskoalitsiooni peaminister on õnnelik mees, kes räägib ainult nende inimestega, kellega ta rääkida tahab. Aga vähemusvalitsus peab paratamatult manööverdama, laveerima ja erinevate osapoolte seisukohtadega arvestama. Vähemusvalitsuse õnnetu peaminister peab kõigi ees pugema ja
annaabi.ee 
