sarnanesid 18-19. sajand kõige rohkem liberaalsetele tunnustele. Edasi levis liberalism Ameerika Ühendriikidesse ning seejärel muudesse Euroopa riikidesse. Liberalismi hiilgeaeg jääb siiski 18-19. sajandi lõppu. 19. sajandi teisel poolel levima hakanud sotsialistlikud, natsionalistlikud, totalitaarsed ehk kokkuvõttes vasakpoolsemad valitsemisreziimid, tõrjusid liberalismi lihtsalt nurka. Politoloogia tundides on palju juttu tulnud demokraatiast ja üldse parempoolsetest riikide valitsemisreziimidest. Liberalismi võib väga hästi lugeda tänapäevase demokraatia eelkäijaks, sest maailmast pole kusagile veel kadunud kapitalism. Tänapäeva kapitalistlikud riigid ei oskaks enam selle peale mõeldagi, mis saaks siis, kui kaotada ära eraomand ja muuta vabaturumajandus käsuturumajanduseks. Arvatavasti satuks maailm siis samasse situatsiooni, mis toimus 20. sajandi esimesel poolel. Tuumasõdagi poleks siis enam välistatud.
Parlamendis ja valitsuses tehtud otsused on kohustuslikud ning nende põhjal kujunebki riigi poliitika. Huvide moodustamise seaduseks ja määrusteks on poliitilise protsessi esimese etapi sisu. Haldusinstitutsioonide ja ametnike tegevusest oleneb, kuidas otsused teostuvad. Parlamentaarne ja presidentaalne valitsemine Demokraatlikku valitsemisvormi nimetatakse ka põhiseaduslikkuseks ehk konstitutsionalismiks. Nimetusega rõhutatakse selle erinevust õigusvastastest valitsemisreziimidest ehk diktatuurist. Põhiseaduslikkus on valitsemine, kus võimu teostatakse ja piiratakse seadusega määratud viisil. Demokraatia on piiratud võim. Piirangud liigitatakse kahte: · Sisulised piirangud: Keelavad võimulolijatel teha teatud asju, valitsus ei võta vastu riigieelarvet. · Protseduurilised piirangud: Mingi toimingu sooritamisel tuleb järgida seaduses sätestatud korda. Valitsus võib võtta laenu, kuid laenulepingu peab ratifitseerima parlament.
annaabi.ee 
