saj. 16.-18. sajanditel Hiina ühiskonnas suuri muudatusi ei toimunud. Püsis keskaegne seisuslik süsteem, Mingi dünastia lõpusajanditel moodustasid ühiskonna eliidi eunuhhid, kelle kätte koondus võim pealinnas Pekingis ja ka provintsides. Riigi valitsemine käis alla, võimude omavoli ja maksud suurenesid, kõikjale tungis korruptsioon, onupojapoliitika, seadusetus. Tekkis rahulolematus riigi sisekorraga,seal hulgas ka Kesk-Hiina haritlaskonna seas, kelle loodud uuendusliikumine nõudis valitsemisreformi, sõjaväe reorganiseerimist, põllumajanduse ja hariduse edendamist, sõnavabadust. Põhja-Hiinas alustas salaühing ,,Valge Lootos" 1622.aastal mässu, mis viis 22 aastat hiljem Mingi dünastia kukutamiseni. Hiina sisemist nõrkust kasutasid ära mandzud, kes tungisid 1644. aastal Põhja-Hiinasse ja 40 aastaga õnnestus neil vallutada kogu Hiina. Võimule tuli Mandzu e Qingi dünastia. Ühiskond korraldati ümber: valitsevaks
protest riikliku soolamonopoli vastu. Organiseeriti boikotte inglise kaupadele, loobuti tööst kohalikes omavalitsustes jne. Inglise võimudes tekitas see ärevust. Rahvuskongressi juhid arreteeriti, kohati võeti kasutusele ka relvad. Nii jäi riiklik soolamonopol endiselt kehtima. Samm edasi India vabadusvõitluse ajaloos olid 1930-1932 aastal toimunud ümarlaua konverentsid Londonis. Inglise valitsus avaldas 1931. a. lõpul Valge Raamatu, kus olid esitatud Inglismaa seisukohad uue valitsemisreformi läbiviimiseks Indias. Inglismaa pädevusse pidid jääma välis-, kaitse- ja rahandusküsimused. Provintsid pidid saama suure sisemise autonoomia. 1932. a. valmis lõplikult valitsemisreformi projekt. 1937. a. anti India provintsidele autonoomia, kuid territooriumid arvati selleks veel mitte valmis olevat. Seni India külge kuulunud Birma eraldati omaette Inglismaa valduseks. Kuid ellu viidud valitsemisprogramm ei toonud Indiale sisemist rahu. Taas elavnesid
annaabi.ee 
