5. Muutused riigis keisririigi ajal Algul läks kõik vanaviisi edasi. Siis lõpetati rahvakoosolekud. Riigi juhtimine koondus ainuvalitseja kätte, senatile sai vaid nõuandev roll. Magistraadid viisid ellu keisri otsuseid. Enam ei kuulunud senatisse vaid Rooma nobiliteediperekonna liikmed. Keisrid tõstsid senaatoriteks ka Itaalia linnade ja provintside aristokraate. Kõik kodakondsusega kaasnevad eelised kadusid. 6. Rooma valitsemispoliitika provintsides, ida ja lääneprovintside erinevus. Roomas kehtis põhimõte ,,jaga ja valitse" (divide et impera). Vallutatud alade sõltuvustingimused olid erinevad. Roomlased õhutasid pingeid ja vastuolusid oma alluvate vahel, kuid nad ei seganud end allutatud riikide siseasjadesse, ega muutnud sealset usku, keelt ega kombeid. Idaprovintside linna eksportisid käsitöötooteid ja luksuskaupu (Itaaliasse ja lääneprovintsidesse).
Nad olid ametis elu aeg. Senat tegeles välispoliitika, söjanduse ja rahaasjadega. Seaduseelnöu pidi olema esmalt senati poolt heaks kiidetud, siis läks see rahvakoosolekule. Rahvakoosolek kutsuti kokku ainult selleks, et hääletada koosolekut juhtuva magistraadi esitatud ettepanekute üle. Nad ei saanud ettepanekuid teha, ainult poolt vöi vastu. Nobiliteet oli patriitside ja rikaste plebeide ring, kes pärinesid pölvest pölve riigiametnike ja senaatorite seas. Valitsemispoliitika Itaalias vöeti vöidetult ära 1/3 maast. Linnad said munitsiipiumi staatuse neil säilis omavalitsus ja nende elanikele anti Rooma kodaniku öigused. Rooma liitlaste liidulepingu kohaselt pidid nad andma oma söjaväe Rooma käsutusse, makse ja muid kohustusi nende peale ei pandud. Väljaspool Itaaliat vöeti vöidetult ära kogu maa. Need alad said provintsi staatuse säilis omavalitsus ja roomlased kohalikesse asjadess ei sekkunud
annaabi.ee 
