Tänapäeva kapitalistlikud riigid ei oskaks enam selle peale mõeldagi, mis saaks siis, kui kaotada ära eraomand ja muuta vabaturumajandus käsuturumajanduseks. Arvatavasti satuks maailm siis samasse situatsiooni, mis toimus 20. sajandi esimesel poolel. Tuumasõdagi poleks siis enam välistatud. Politoloogia tundides sai aasta vältel põhjalikult nii grupitööde, külaliste kui ka teooria kaudu läbi töötatud palju erinevaid valitsemismudeleid. Liberalismist ei tulnud koolitundides siiski palju juttu ning ise teadsin sellest mudelist ka vähe, seega otsustasin läbi lugeda Ludwig von Misesi teose ,,Liberalism". Raamat oli väga infomahukas. Autor on kõik liberalismi tunnused detailselt peatükkide kaupa lahti seletanud. Mulle meeldis ka see, et autor toob igas peatükis liberalismile vastandiks sotsialismi, kuigi veidi meelehärmi tegi see, et autor on raamatus sotsialismi vastu väga kriitiline
realiseerumise järelmitega tegelemise kujul (varade ülevõtmine või hävimine, kohtukulud). Rahvusvaheliste firmade vara käekäigust on väga huvitatud omanikud, kellele tegevjuhtkond peab aru andma saavutustest ja ebaõnnestumistest, ka võõrastes piirkondades. Majanduskeskkonna riskid kajastuvad selles, kuidas on tegevus üles ehitatud, mis tüüpi tehinguid firmad kasutavad. Empiiriliste uuringutega on tuvastatud, et firmad eelistavad suurema vertikaalse hierarhilisusega valitsemismudeleid horisontaalsetele seostele, kui (turu)vahetustehingud on seadustega halvasti kaitstud. Samuti on näidatud, et uutel tehnoloogiatel põhinevad firmad sisenevad võõrastele turgudele muudel võrdsetel tingimustel hiljem kui massitootmisfirmad, teenuste valmistajad hiljem kui sama valdkonna töötleva tööstuse firmad. Oluline on tootmiseks vajaliku informatsiooni tüüp. Unikaalsete ja kohalikku eripära arvestavate vajaduste suur osakaal pidurdab rahvusvahelistumist
annaabi.ee 
