Tunnete kaudu mõjutamine: Apelleerimine kainele mõistusele ("Mis inimene on teinud halvasti, seda peetakse meeles ka veel siis, kui ta on juba surnud. Tema heateod maetakse harilikult ühes temaga. Nii olgu see Caesarigagi!") Apelleerimine kollektiivile: ("Kaaskodanikud! Sõbrad! Roomlased!")("Te kõik nägite/.../")("Oo, kodanikud!") Teise mälu ja mõtlemisvõime alavääristamine ("Õilis Brutus ütles teile, et Caesar oli täis valitsemishimu. Kui see nii oli, siis oli see kahtlemata ränk viga.") Ähvardamine, hoiatamine, manitsemine ("Ma ei taha süüdata teie südameis viha ja mässu, kuna ma teeksin sellega halba Cassusele ja Brutusele/../") Väliste vahenditega paatose esilekutsumine: ("Caesar tõi sõjaretkilt Rooma kaasa palju vange ja täitis riigi varasalved sõjasaagiga.")("Kui vaesed anusid Caesarilt toetust ja kui Caesar ei suutnud aidata kõiki kehvi,
Ometi lähevad arvukad katsed mängu defineerida üksteisest lahku. Mängu lähteks on peetud vabanemist liigsest energiast. Teiste arvates allub mängiv olend, olgu ta siis loom või inimene, jäljendustungile. Mänguga lõõgastutakse ja häälestutakse tõsisemale tegevusele, mida elu meilt nõuab. Mäng võib olla enesevalitsemisharjutuseks. Mõned aga peavad mängu olemuseks kaasasündinud vajadust midagi osata või põhjustada, kuid ka valitsemishimu ja võistlussoovi. Mõned omakorda peavad mängu kahjulike impulsside süütuks maandamisviisiks, hädavajalikuks täienduseks ühekülgse suunitlusega tegutsemistungile või tegelikkuses teostamatute soovide rahuldamiseks kujutluses ning seega eneseväärikustunde säilitamise vahendiks (http://wiki.zzz.ee/index.php/M%C3%A4ng). Mäng on ääretult sotsiaalne nähtus. See tuli inimühiskonna ellu alles teatud atenguetapil:
Laps tunneb oma tarbeid, ei saa neid aga rahuldada ja kutsub oma kisaga abi. Nendest pisaratest, millele nii vähe tähelepanu pööratakse, kasvab inimese esimene suhtumine tema ümbrusse. Sellega valmistatakse kogu pika ahela esimene lüli, millest kujuneb hiljem sotsiaalne kord. Lapse esimeses nutus peitub palve, aga kui seda ettevaatlikult ei võeta, siis muutub see käsuks. Lastele tuleb lubada tõsist vabadust, aga vähem valitsemishimu. Neid tuleb harjutada rohkem tegema ise, kui nõudma seda teistelt. Laps, kes juba kõnelema hakkab, peab ainult seesuguseid sõnu kuulma, millest ta aru saab ja seesuguseid järele kõnelema, mida ta võib artikuleerida. Kõnelge nende kuuldes ise alati õigesti ja te võite kindlad olla, et ka lapsed teie eeskujul oma kõnet alatasa puhastavad. Lapsele on kahjulik, kui tal on sõnu rohkem, kui mõisteid ja kui ta asju võib sõnadega nimetada, aga mitte nende üle mõelda.