olla väga erinevates paikades. Valitseja surma puhul võis riigi mitmeks osaks liita, kuid abielu kaudu sai ka mitmeid riike ühendada. Kuid sellised riigid lagunesid ruttu, sest nende riigikord ja kultuur oli liiga erinev. VALITSEJA Keskaegses riigis sõltus rahva heaolu valitseja isikuomadustest. Edukas kuningas suurendas riigi territooriumi sõdade või abielupoliitika teel. Kui aga valitseja polnud edukas, võidi tema perekond troonilt kukutada. Valitseja edukust mõjutas ka valitsemisaparaat, mis kujutas endast kuninga ümber kogunenud nõukogu. See koosnes mõjukatest aadlikest, kes andsid kuningale poliitilist nõu ja aitasid täita tema põhiülesandeid (kohtumõistmine, finantsasjade korraldus, asevalitsemine kuninga äraolekul). ESINDUSKOGU vasallid mõistsid, et kuninga nõustamine aitab mõjutada tema valitsemispoliitikat ning nad üritasid seda kohustust muuta vastavaks õiguseks. See õnnestus neil, sest kuningal polnud
Nende juhtida oli kohus ja politsei, luteriusu kirk ja osaliselt ka kool. Nagu Rootsi ajal, olid linnaõigused Tallinnal, Tartul, Narval, Pärnul ja Haapsalul. Säilisid keskaegsed eesõigused ja piirangud, tsunftiseadus, linnaelu juhtusid endiselt raed. Asehalduskord (1783-1796) 1775. aastal kehtestati Venemaal uus asehalduskord, mille Katariina II rüütelkondade vastuseisust hoolimata laiendas 1783. aastal ka Eesti- ja Liivimaale. Need kubermangud ühendati Riia asehaldurkorraks, valitsemisaparaat kujundati ümber. Uue halduskorraldusega lähenes Balti provintside valitsemiskord Vene sisekubermangude omale. Eestimaal sai Vene laevastikubaasina tekkinud Paldiski linnaõigused, mõneks ajaks loodi isegi Paldiski maakond. Elu puhuti sisse ka teistele maakonnalinnadele. Liivimaa Eesti osas asutati 2 uut maakonda Viljandimaa ja Lõuna-Tartumaa. Selle keskusena rajati peatselt Võru linn ja maakond nimetati selle järgi Võrumaaks. Ühtlasi
seiklejad ja ka usulistel motiividel kodumaalt lahkunud 17.saj alguseks oli seal kolooniaid paljudel riikidel, kaasnes omavaheline konkurents, esialgu jäid peale inglased ja prantslased Prantslased tõrjuti järkjärgult välja, Euroopast toodi kaasa seisuslikud vaheseinad, aadli ja vaimulikkonna eesõigused ning elanikkonda koormav maksusüsteem Inglaste kolooniates oli hoopis vabameelsem poliitiline kord, tööjõulisem elanikkond ning tegusamalt toimiv valitsemisaparaat 1763.aastal kaotasid prantslased lõplikult oma asumaad Põhja-Ameerikas Seitsmeaastase sõja tagajärjel Inglise kolooniate elukorraldus 18.saj keskpaigaks oli P-Ameerika idarannikul 13 eripalgelist Inglise kolooniat, igaühel oma esinduskogu ja omavalitsus Põhja- ja lõunapoolsete asumaade elulaad, majanduslik areng ja valitsemiskorraldus olid aga üsnagi erinevad Põhjapoolsed kolooniad Lõunapoolsed kolooniad · farmerlik põllumajandus, kus farmer ·
annaabi.ee 
