valimisõiguse Riigikogu. Kui vähemalt 68 Riigikogu liiget saavutab mõne kandidaadi osas üksmeele, on valimised lõppenud ja järgmiseks valitsusajaks riigipea leitud. Riigikogu koosseisu kahe kolmandikulise enamuse 7 kokkusaamine nõuab aga laialdast konsensust — kandidaadiga peaksid nõus olema nii koalitsiooni kui ka opositsiooni esindajad. Seetõttu peetakse vähetõenäoliseks, et kolme Riigikogus aset leidva valimisvooruga president valituks osutub. Järelikult on suur tähtsus valimiskogul, kes valib Vabariigi Presidendi juhul, kui see Riigikogus ei õnnestu. Valimiskokku kuuluvad lisaks kõikidele Riigikogu liikmetele ka kohalike omavalitsuste esindajad. Tegemist on omamoodi sümboolse koguga terve Eesti elanikkonna esindajatest, sest kohalike omavalitsuste esindajate valimistel osalevad kaudselt (volikogu valimiste kaudu) ka püsielanikest mittekodanikud.
ka seda, mis küsimustes täitevvõim tohib/ei tohi anda üldakte. Eesti põhiseaduses sisaldub presidendi jaoks vastav üldnorm keeluna §-s 104. See keeld välistab presidendi poolt seaduste andmist kõige olulisemates riigiolu küsimustes ja nähtavasti viib presidendi võimaluse anda riigiõiguse norme sisaldavaid seadusi miinimumini. Prantsuse põhiseaduse kohaselt saab president anda seadustega võrdse jõuga ordonantse, nt. kehtestati 1958 majoritaarne valimissüsteem kahe valimisvooruga, et valida Rahvuskogu. Kolme ordonantsiga samast aastast kehtestati parlamendi mõlema koja tegevuskord ja deputaatide õiguslik seisund. Tavapäraselt kuulub demokraatlikes riikides nende küsimuste reguleerimine parlamendi õ.pädevusse. Parlamentaarsetes riikides harilikult riigipeal üldakti andmise õigust pole. Kui demokraatlikes riikides ei ole iseenesest välistatud riigipea üldaktid, mis on jõult seadusega võrdsed, siis valitsus sellistes riikides
annaabi.ee 
