Samamoodi nagu meil Eestiski on seal teisel kohal peaminister. Kõrgeim apellatsioonikohus on ülemapellatsioonikohus. Liikmed määrab president. Jaguneb kuueks kolleegiumiks. Prantsusmaa parlamentaarses süsteemis erinevad Senati seadusandluslikud funktsioonid mitmeti Rahvuskojast. Kõige ilmsem erinevus on see, et Senati saadikud esindavad teatud geograafilist piirkonda või siis välisprantslaste kogukondi, mis toob kaasa teistsuguse valimisprotseduuri ning ka teistsuguse poliitilise strateegia. Erinevused puudutavad ka poliitikat ja töökorraldust. Praeguse süsteemi kohaselt on ainult senaatoritel ja täitevvõimu kõrgematel ametnikel õigus esitada ettepanek muuta põhiseadust. Senatil on ka voli jälgida ja kontrollida riigi välissuhtlust ning tänapäeva mõttes vahest olulisemanagi lõimumist Euroopaga. Selle sihiga on Senati kasutuses spetsiaalseid resursse, mida Rahvuskogul pole: ,,kõrv" Brüsselis Euroopa Liidu peakorteris, ning
Rikkumised häältelugemisel ning CEP-i tahtmatus uurida väidetavaid rikkumisi ja võltsimisi õõnestasid usaldust selle organi vastu. Valitsus avaldas nõukogule survet esitada moonutatud tulemused. Nõukogu esimees põgenes Haitilt ja kaks liiget astusid lõpuks tagasi. Haiti võimud ei reageerinud rahvusvahelistele nõudmistele valimistulemusi korrigeerida. 28. augustil 2000 kutsuti kokku uus parlament, sealhulgas 10 senaatorit, kelle puhul valimisprotseduuri vaidlustati. Samal ajal ühines enamik opositsiooniparteisid taktikalisse liitu, millest sai lõpuks Convergence Démocratique (CD). See nõudis valimistulemuste tühistamist ning uute valimiste korraldamist uue Ajutise Valimisnõukogu juhtimisel. Sellele pidi eelnema president 27 Prévali tagasiastumine ning ajutise valitsuse võimuletulek. Opositsioon teatas ka novembrile
annaabi.ee 
