Näiteks Lasnamäel elab ~28% tallinlastest, kes enamjaolt on pärit samast aastakümnest ning on seetõttu ka sarnase maailmavaatega. Kuna nende häälteenamus määrab ilmselt valimiste tulemuse selles ringkonnas, siis jäävad teiste põlvkondade inimesed vähemusse ning nende häälel ei ole nii suurt mõju, sest nad on laiali erinevates ringkondades, nendes, kus on vähem mandaate. Proportsionaalse valimissüsteemi tunnuseks on ka kandidaatide ülesseadmine erakonna valimisnimekirjadesse, kuid ei ole keelatud kandideerida ka üksikisikuna. Et osutuda valituks, peab kandidaat koguma seadusega kehtestatud häälte miinimumarvu ehk kvoodi. Need hääled, mis jäävad kvoodist üle võib ta aga kanda oma erakonnakaaslastele, kellel kvoodist puudu tuleb. Häälte ülekandmine tõstatab aga probleemi, kas valitsusse saavad üldse rahva poolt soovitud isikud, kui erakonnasiseselt on õigus hääli liigutada. Eestis on ka palju vaieldud selle üle, kas
Kohustuslikul registratsioonil on 2 võimalust: esimest kohaldatakse siis, kui avalikud võimud tegelevad enda ülesannete raames isikute elukoha registratsiooniga. Sel puhul kannavad võimud registriandmetest lähtudes isikuid ise omal algatusel valimisnimekirja. Seda kasutatakse näiteks Saksamaal ja Rootsis. Teist varianti kasutatakse Suurbritannias, kus puudub elanike kohustuslik registratsioon. Seal käib enne valimisi vastav ametnik majast majja ja küsitluste tulemusel kannab isiku valimisnimekirjadesse. Vabatahtliku süsteemi korral pöördub valija vastavate organite poole ise selleks, et ta satuks valimisnimekirja (näiteks Ühendriikides). Faktiliselt algab valimiskampaania kandidaatide ülesseadmisega. Põhimõtteliselt on ülesseadmiseks 3 võimalust: 1.isik ise seab ennast üles; 2.seda teeb teatud suurusega valijate grupp; 3.isiku seab üles mingi poliitiline partei või muu organisatsioon.
annaabi.ee 
