Peaministrina ei oodatud temalt uusi majanduslikke kontseptsioone, vaid ainult kompromissitust ja tavapärast raudset tahet võitluses ,,Maidani ideaalide" nimel. Läänes tunnustatud ekspankurilt Justsenkolt oodati majanduslikke reforme. Kuid president ei muretsenud niivõrd valitsusjuhtimise korrigeerimise, kuivõrd selle autorluse pärast. Ta ei väsinud kordamast, et kõik sotsiaalsed programmid on välja töötatud tema valimiseelse kampaania ajal ja Tõmosenko viib neid vaid täide. (Ibid.) Tõmosenko usub tugevasse rahvusriiki, mis on võimeline efektiivsemalt kasutama omaenese omandit. ,,Kui ettevõte toob riigile kasumit, siis ei ole ilmtingimata vaja anda seda erakätesse" arvas ta. Tõmosenko plaani järgi kuulusid erastamisele vaid kahjumiga ettevõtted, kusjuures ka nendest pidi riik endale osa aktsiaid jätma. ,,Pole tähtis, kui palju neid on viis,
kohtadel. Selle eelduseks oli kubermangu juhtimise koondamine valitsusametnike kätesse ja revolutsiooniliste nõukogude tegevuse piiramine. Vastuseks püüdsid nõukogud suuremates linnades kõigutada Ajutise Valitsuse ja rahva usaldust kubermanguvalitsuse ja eestlastest ametnike vastu. Pinget lisas Maapäeva valimiste väljakuulutamine J. Poska poolt, mis nõukogude arvates sündis ülepeakaela. Nõukogude vasakpoolne enamik kartis, et ta ei suuda ilma valimiseelse propagandata saavutada Maapäeval ülekaalu. Vastasseis teravnes sedavõrd, et Poska oli sunnitud ajutiselt Tallinnast lahkuma. Valimised toimusid siiski tähtaegselt 1917. aastal maikuus. Kolmandaks pingeallikaks muutusid vene soldatid. Kuna vene sõjaväe demoraliseerumine jätkus, siis kerkis taas päevakorrale rahvusväeosade loomise idee. Kasutades asjaolu, et Tallinnas formeeriti parajasti kaht nn. kindlusepolku, läks rahvuslikel
annaabi.ee 
