Selle väärtuslikuma osa moodustab valk. Valk on iga keharaku põhikomponent (taimerakud seevastu koosnevad valdavalt toorkiust). Valgud seisavad organismi ainevahetuses kesksel kohal, kuna kõik eluprotsessid on seotud valgu ainevahetusega. Loomorganism ei deponeeri valku varuainena sel määral nagu rasvu. Valk peatub organismis vaid rakuainena. Reservvalke mõnesugusel hulgal veres ja maksas siiski leidub. Piiratud valguvarud organismis ning asjaolu, et organismi valgutarvet ei ole võimalik katta ühegi teise toitainega (näit rasvade või süsivesikutega, kuna need ei sisalda lämmastikku), muudab valgu loomorganismi toitumise seisukohalt eriti tähtsaks toitaineks. Valgud on vajalikud keharakkude uuendamiseks, kasvamiseks, sigimiseks, toodangu moodustamiseks (piim, munad, vill). Sellepärast peab iga loom saama päevas teatud koguse valku s.o sööda proteiini. Valgud koosnevad aminohapetest. Üldse tuntakse looduses ligi 50 aminohapet, valgu
toiduvalke. Kuna soovituslik toiduvalgu hulk varieerub väga suures vahemikus, on inimesel raske otsustada, missugune kogus talle igapäevaseks tarbimiseks sobilik on. Samas on kirjas, et valguvajadus sõltub soost, vanusest, terviseseisundist, kehalisest koormusest ja lihaste massist (Ibid). Põhjamaade toitumissoovituste järgi on gümnaasiumiõpilastel päevane valguvajadus 0,9g kehakaalu kilogrammi kohta. Sellisest esitlusviisist lähtuvalt on palju lihtsam enda päevast valgutarvet arvestada. Eesti toitumissoovitustes on mitu korda mainitud, et valkudega on soovitav katta 10-15% päevastest toiduenergiast. Vaimse töö tegijatel võiksid valgud anda 14-15% toiduenergiast ning alla 6,5 MJ päevase toiduenergia puhul peaksid valgud katma 15-20% toidu energeetilisest väärtusest. Valgu energeetiline väärtus on 4 kcal ehk 17 kJ ühe grammi valgu kohta (Ibid). Põhjamaade toitumissoovitustes on päevase valgutarbe näitajateks toodud 10-
Üldse on looma kehas 15...20% valku, seega täiskasvanud ca 500kg eluskaaluga veise kehas kokku 80...90kg. Valgud seisavad organismi ainevahetuses kesksel kohal, kuna kõik eluprotsessid on seotud valgu ainevahetusega. Loomorganism ei deponeeri valku varuainena sel määral nagu rasvu või süsivesikuid. Valk peatub organismis vaid rakuainena. Reservvalke mõnesugusel hulgal veres ja maksas siiski leidub. Piiratud valguvarud organismis ning asjaolu, et organismi valgutarvet ei ole võimalik katta ühegi teise toitainega (näit. rasvade või süsivesikutega, kuna need ei sisalda lämmastikku), muudab valgu loomorganismi toitumise seisukohalt eriti tähtsaks toitaineks. Valgu on vajalikud keharakkude uuendamiseks, kasvamiseks, sigimiseks, toodangu moodustamiseks (piim, muna, vill). Sellepärast peab iga loom saama päevas teatud koguse valku s.o. sööda proteiini. Sööda seedimisel sööda proteiin lõhustub lihtsamateks ühenditeks aminohapeteks
annaabi.ee 
