vastuolulise reaalse maailmaga; ilmub läbi kannatuste, ohvrite ja pingutuste. "Don Quijote" filosoofiline kujund erineb radikaalselt nii Rabelais' panteismist kui ka Cellini heroilisest individualismist. Romaan on koomiline eepos proosas - nii arvas XVIII sajandil Henry Fielding, olles oma mõtteks saanud innustust Cervanteselt. Kuid Cervantes ise nii ei arvanud. Nalja ja naeru kõrval nägi ta ka elu traagilist poolt, nägi sügavamalt kui valgustusrealistid ja sentimentalistid. Kogu "Don Quijote" 2. osa valmistab ette romaani traagilist finaali, kuid finaal ise on siiski ootamatu, isegi järsk, mahtudes ühteainsasse lõpupeatükki. Don Quijote surma kirjeldab Cervantes lühidalt ja kiiresti mõne lausega - otsekui siingi pannes jutustusliku vormi jäägitult teenima elu enda olemust. Tabavalt on näidanud
maailma kokkupõrkes ja puutes niisama vastuolulise reaalse maailmaga; ilmub läbi kannatuste, ohvrite ja pingutuste. "Don Quijote" filosoofiline kujund erineb radikaalselt nii Rabelais' panteismist kui ka Cellini heroilisest individualismist. Romaan on koomiline eepos proosas - nii arvas XVIII sajandil Henry Fielding, olles oma mõtteks saanud innustust Cervanteselt. Kuid Cervantes ise nii ei arvanud. Nalja ja naeru kõrval nägi ta ka elu traagilist poolt, nägi sügavamalt kui valgustusrealistid ja sentimentalistid. Kogu "Don Quijote" 2. osa valmistab ette romaani traagilist finaali, kuid finaal ise on siiski ootamatu, isegi järsk, mahtudes ühteainsasse lõpupeatükki. Don Quijote surma kirjeldab Cervantes lühidalt ja kiiresti mõne lausega - otsekui siingi pannes jutustusliku vormi jäägitult teenima elu enda olemust. Tabavalt on näidanud argentiina kirjanik Jorge Luis Borges, et "Don Quijote" lõpupeatükis Cervantes