ebakindlus. Juriidilis-tehniliselt põhines selle tõendikontroll legaalsel tõenditeoorial, kus tõendid olid rühmadesse jaotatud ja nende tõendusjõud formaalselt määratletud. Nii oli ülestunnistus esimene ja parim tõend. Kui kahe tunnistaja ütlused langesid kokku, loeti seda täiuslikuks tõestuseks. Kui kaebealune süüd üles ei tunnistanud ning kahte tunnistajat ei suudetud leida, ei saanudki teda süüdi mõista. Suvalise kriminaalprotsessi ja eriti piinamise vastu suunasid valgustusliikujad eesotsas Voltaire'i ja Beccariaga oma raevuka kriitika. Valgustusliikujate võitlust piinamise vastu kroonis edu, 18.saj lõpuks oli see kadunud peaaegu kõikide Euroopa riikide kriminaalprotsessidest. 19.saj lõpul lõi saksa kriminalistide koolkond laiendatud programmi, kus keskseks objektiks sai kurjategija, mitte kuritegu. 18.saj keskpaigast alates anti paljudes Euroopa riikides välja spetsiaalseadusandlusi, mis põhinesid nii loomuõiguse kui ka valgustusliikumise reforminõuetel. 16
Selles esitati kindlad eeldused piinamiseks, näiteks kindlat tüüpi kaudsed tõendid, et süüdistatav on süüdi. Piinamisele, kui tavalisele krim.protsessi meetodile anti veelgi tähtsam seisund, mis oli ametlikult reguleeritud autoriteetsetes õigusallikates. Piinamise ametlikku reguleerimist hakkas esinema ka Euroopa riikides. See printsiip keelati Rootsis 1734 aastal seadusega, kuid praktikas kasutati seda edasi. Suvalise krim.protsessi ja eriti piinamise vastu suunasid valgustusliikujad oma raevuka kriitika. 18 sajandi lõpuks oli piinamine kadunud peaaegu kõikide Euroopa riikide krimprotsessidest. Kõige tähtsamaks sai Beccaria töö Kuriteost ja karistusest (1764). Beccaria oli surmanuhtluse halastamatu vastane. Väitis, et see hirmutamisvahend on ebaefektiivne. Hukkamisstseenid olid liiga lühikesed selleks, et piisavalt hirmu levitada. Selle asemel pakkus ta välja eluaegse sunnitöö kohaldamise. Sellega, et inimesed teadsid sunnitööliste
annaabi.ee 
