Autodel on põhiliseks valgusallikaks 12-või 24-V nimipingega hõõglambid (joon. 5.3). Need koosnevad soklist ja klaaspirnist või silindrist, milles asub volframist hõõgniit. Voolu toimel see kuumeneb ja kiirgab seda tugevamat valgust, mida kõrgem on hõõgniidi temperatuur. Et lamp läbi ei põleks, on pirnis õhu asemel inertgaas. Sellest hoolimata ei tohi temperatuur ületada 2700°C. Lambid erinevad üksteisest sokli ehituse, hõõgniitide arvu ja valgustugevuse poolest. Valgustuslaternate lambid peavad olema täpselt ettenähtud asendis. Seeparast on neil äärik- voi taldriksoklid. Äärik võib paikneda sokli silindrilise osa suhtes kaldu, sest ta joodetakse külge hõõgniidi asukoha jargi. Märgutulede ja sisevalgustuse lampidel on tihvtsoklid. Kui lamp tuleb kohale asetada kindlas asendis, on tihvtid sokli otsast erineval kaugusel. Taldriksokliga lampi hoiab kohal pide, tihvtsokliga lamp kinnitub aga tihvtide abil pesa väljalõigetesse
Valgustuseks laternad paiknevad traktoril nii ees kui taga. Ees sõidutuled ja taga töötuled. Teedel, liikluses osalemise ajal, tagumisi töötulesid sisse lülitada ei tohi. Tagumised töötuled on vajalikud öösel põllul töötamise ajal. Esimesed valgustuslaternad peavad vastama Euroopa parempoolse liikluse laternate nõuetele. Nende laternate lähituled vajavad kontrollimist ja reguleerimist. Seda tuleb teha peale igat lampide vahetust. Peale valgustuslaternate on traktori elektrisüsteemi lülitatud veel märgulaternad. Need on järgmised: suunalaternad, gabariidilaternad, pidurilaternad, ohulaternad ja numbrivalgusti. Elektrienergiat tarbivad veel ventilaatorimootor, klaasipuhasti mootor, istme tõstmislangetusmootor, signaal jne. Juhtmestik elektrisüsteemil on plast isolatsiooniga mitmekiulise soonega. Elektrisüsteem on ühejuhtmeline pluss juhtmes ja miinus masina keres
annaabi.ee 
