kuklasagarasse, kus teadvuse tasemel tekib nägemisaisting ja taju. Inimene tajub valgusena 400-750 nm pikkusi elektromagnetlaineid. Silma optilise süsteemi moodustavad: sarvkest, eeskamber, lääts ja klaaskeha. Lisaks nimetatud valgustmurdvatele struktuuridele kuulub optilisse süsteemi veel silmaava e pupill, mille kaudu reguleeritakse silma langeva valguse hulka. Silma optilise süsteemi valgustmurdvat võimet mõõdetakse dioptriates. Silmas on valgustmurdvaid keskkondi mitu. Silmamuna ehitus. Silmamuna koosneb kestadest ja sisust. Silmakestad on: fibroos-, soon- ja võrkkest. 1) Fibrooskesta eesmine 1/6 on sarvkest ja ülejäänud 5/6 kõvakest e skleera. 2) Soonkestal on 3 osa: a) Vikerkest annab silmadele värvi ja võib olenevalt pigmendi hulgast olla tumedam või heledam. Vikerkesta keskkele jääb silmaava, mida ümbritsevad sulgur- ja laiendajalihas b) Ripskeha, milles paikneb ripslihas
silma langeva valguse hulka. Silma optilise süsteemi valgustmurdvat võimet mõõdetakse dioptriates (D). Silma optiline süsteem tagab valguskiirte fokuseerumise võrkkestale, kus tekib vähendatud ümberpööratud kujutis. Sensorirakkudes valguse toimel tekkinud sensoripotentsiaalid kutsuvad nägemisnärvid esile aktsioonipotentsiaalid, mis juhitakse nägemismeele tsentraalseid teid pidi ajukoore kuklasagarasse, kus teadvuse tasemel tekib nägemisaisting ja -taju. Silmas on valgustmurdvaid keskkondi mitu. Kui neid käsitletakse ühe liitoptilise süsteemina, siis nimetatakse sellist silma redutseeritud silmaks ja selle valgustmurdev jõud on 59D. Läätse optilise tugevuse reguleerimine – akommodatsioon – toimub läätse kumeruse muutmise teel, mis sõltub selle elastsusest ja läätsekihnule mõjuvatest jõududest. Need olenevad ripskeha, pärissoonkest ja kõvakesta elastsusomadustest, mis ripsvöötmekese kaudu kanduvad läätsekihnule. Lähedale vaadates silmaripslihas
annaabi.ee 
