sobib samuti stoikuks olemisega kokku. Järgin alati oma mõistust ning üritan säilitada igas oluorras meelerahu. Olen sama meelt mis kõik stoikud, et kõik inimesed on võrdsed. Olen kaalunud ka teisi variante, kuid need ei paistnud mulle sobivat. Üritasin mõelda kui Platon, kuid tema nägemus ideedest, tema koopamüüt ning ideaalne riik ei meeldinud mulle. Tema mõtted tundusid mulle liiga kitsarinnalised ning enesekesksed. Filosoofid pole lihtrahvast nii palju paremad ja valgustatumad. Mõeldes kui skeptik, jooksis minu juhe kokku ning tekkisid igasugused paranoiad. Äkki on kõik inimesed mu ümber näitlejad, äkki pole? Ma ei saa mitte midagi teada, kuna absoluutset tõde ei eksisteeri. Meie meeled on väga mõjutatavad jne. Aristotelese mõtted meeldisid mulle küll rohkem, kui Platoni omad, kuid mõtteviis, et kõik kulmineerub siiski jumalal ning tema tähtsusel, pole ikkagi see, mida ma näeks end õppimas.
olid omased mitmed ühisjooned. Valgustuse teooriale järgnes praktika. Kogu maailmas mõlkusid meeles kodifitseerimiskavad. Mõned vähesed viidi täide. Eesmärgiks oli viia õigus mõistetavas vormis kodanikuni. Kõige enam vajas õiguslikku valgustust Venemaa. Katariina II (1729-1796) kutsus kokku seadusandva komisjoni 1767.a. ja andis neile Juhendi, mille laskis tõlkida Lääne-Euroopa keeltesse, et näidata, et ta on sama valgustatud, kui selle aja valgustatumad pead. Preisi kuningas Fiedrich II Suur 1793.a. ,,Üldisele Kohtukorrale" ja 1794. a. ,,Üldisele Maaõigusele" Austrias Joseph II (1741-1790) ,,Kodanlik seadustik" 1811. a. Prantsusmaal 1804.a. ,,Code civil" Rootsis 1734. a. Sveriges Rikes Lag (NB! 2008.a. anti Rootsis välja juba 129. parandatud trükk sellest) Kõige rohkem vajasid mõistuse valgust kriminaalõigus. Karmid karistused olid oma aja ära elanud. Hea polistei võttis üle need ülesanded, mida kriminaalõigus oli siiani
annaabi.ee 
