peategelane Erika on lind või liblikas. Seda ooperit oli juba sellepärast raske jälgida,et läksin antud ooperit suure hurraaga vaatama ning polnud selle sisuga tutvunud. Maja kunagisele avaetendusele „Hamletile“ vihjati väga palju, õnneks olin ma vähemalt Hamletit lugenud, ning sain tõmmata Erika saatusega ühiseid jooni Hamleti Opheliaga. Ooperi dirigendid on Vello Pähn ja Risto Joost, lavastajaks Peeter Jalakas. Eraldi tooksin ma välja kunstniku Liisi Eelmaa, valguskunstniku Anton Kulagini, koreograafi Kati Kivitari ja videokunstniku Emer Värki. Kui laululise poole pealt saab norida, siis visuaalse poole pealt pole mitte midagi halvasti öelda. Need inimesed olid teinud suurepärase töö, selline tulemus saab tulla ainult hea koostööga. Vaatemäng valguse ja tantsuga oli enam kui nauditav. Kõik oli visuaalselt kaunis. Vahepeal oleksin tahtnud muusika vaikima panna ning lihtsalt jälgida tantsimist ja valgusmängu.
Vabatants on kunstiliik, mille alguspunktiks on piiritlemata vajadus luua etendus. Koreograaf lähtub selle loomisel suuremas osas tema kasutuses olevate tantsijate, näitlejate vms. liikumiskeelest, isikupärast, maailmavaatest jms.-st. Vastavalt vajadusele valitakse etendusele toimumise koht, temaatika, vorm, helitaust jne. Vabatants kui tantsuliigi nimi kätkeb juba endas piiritlematust, seega on tegemist tantsijate ja koreograafi (osadel puhkudel lisaks veel ka dramaturgi, valguskunstniku jne) koostööna tekkiva vaba ja sõltumatu loominguga, mis on seega suuresti mõjutatud töösse pühendatud isikute isiklikest tunnetest, kogemustest ja vajadustest. Enamasti väljenduvad need antud stiili puhul väga ehedalt ja publikule loomulikul teel, mis paratamatult igas vaatajas isiklikku äratundmisrõõmu ja läbielamiste mälestusi esile toob. Parimatel juhtudel puudutab see inimese hingepõhjas kohakest, kuhu teiste kunstiliikide abil küündida ei ole võimalik. (8). 5.2
annaabi.ee 
