elektromagnetlainet ning suutis seda ka 19. sajandil tõestada. Sellest jagunesidki teadlased kahte leeri. Esimesse rühma kuulusid Newton, Planck ja Einstein. Teise rühma aga Young ja Maxwell. Esimeses grupis olevad mehed nimetasid valguse osakesi erinevalt. Newton nimetas need korpuskuliteks, Planck kvantideks ja Einstein footoniteks. Kõige veenvamalt suutis oma teooriat tõestada Einstein, kes sai ka fotoefekti eest tunnustatud. Tema tõestatud fotoefekt seisneb selles, et valguseosakesed löövad ainest või materjalist elektrone välja. See sõltub aga materjalist ja osakeste aktiivsusest. * Materjal peab seejuures olema metall või pooljuht Tänapäeva päikesepatarid töötavad just fotoelektrilise efekti põhimõttel - Einstein uuris ka footonite kui osakeste omaduse ja neid oli 4 : mass, laeng, spinn ja energia. Ta tegi paar väga tähtsat avastust. Ta sai teada, et footonil on mass ainult liikudes ja tema
peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=-F Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni (1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi(1681 ja 1671). Legend räägib, et kord õunapuu all istudes kukkus Newtonile õun pähe. See pani teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, ega jää hõljuma või ei
raskusjõuks. (http://et.wikipedia.org/wiki/Isaac_Newton) Optika põhiseadused Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni (1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi (1681 ja 1672). (http://www.hot.ee/hothotrauno/isaac.html) Pildil ongi toodud Newtoni peegelteleskoop, mis praegu seisab
(6) Newtoni panus optikasse Sama innukalt, kui kõigel muudel aladel, pööras Newton suurt tähelepanu ka optikale. 1666. aastal avastas ta valguse dispersiooni, lahutas prisma abil valge valguse spektriks, põhjendas pikksilma aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas valguse polarisatsiooni olemasolu, tehes seda kõige esimesena. 1675. aastal sõnastas valguse korpuskulaarteooria, pidades ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ning oletades, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Interferentsi nähtuse põhjal arvutatud perioodid on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Kasutades reflektoreid, konstrueeris ta kaks peegelteleskoopi (1681 ja 1671) Newton lõi enda jaoks süsteemi ning töötas välja neli optika põhiseadust: 1. Valgus levib sirgjooneliselt. 2. Valguskiired on sõltumatud: iga kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas.
millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni (1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi(1681 ja 1671). Legend räägib, et kord õunapuu all istudes kukkus Newtonile õun pähe. See pani teda mõtlema, et miks asjad
tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=-F Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni (1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi(1681 ja 1671). Legend räägib, et kord õunapuu all istudes kukkus Newtonile õun pähe. See pani teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, ega jää hõljuma või ei lenda
3.5 Newtoni panus optikasse Sama innukalt, kui kõigel muudel aladel, pööras Newton suurt tähelepanu ka optikale. 1666. aastal avastas ta valguse dispersiooni, lahutas prisma abil valge valguse spektriks, põhjendas pikksilma aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas valguse polarisatsiooni olemasolu, tehes seda kõige esimesena. 1675. aastal sõnastas valguse korpuskulaarteooria, pidades ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ning oletades, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Interferentsi nähtuse põhjal arvutatud perioodid on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Kasutades reflektoreid, konstrueeris ta kaks peegelteleskoopi (1681 ja 1671) 15 Newton lõi enda jaoks süsteemi ning töötas välja neli optika põhiseadust: 1. Valgus levib sirgjooneliselt. 2. Valguskiired on sõltumatud: iga kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas. 3
4) Päikesekiirguse nõrgenemine atmosfääris. Kiirguse nõrgenemine on tingitud hajumisest (kiirguste vastastikune mõjutamine) ja neeldumisest (kiirguse energia muundub edasi peamiselt soojusenergiaks). Päikesekiirgust hajutab tolm ja veeaur, neeldub osoonis. Kõrgete kiudpilvede olemasolu, samuti ka lumi tõstab hajukiirguse intensiivsust. Vihm ja madalad kihtpilved aga vastupidi, vähendavad hajukiirguse intensiivsust. Kui osakesed on väikesed (umbes sama suured kui valguseosakesed), siis sõltub hajumine suuresti valguse lainepikkusest. Enim hajub violetset ja (hele)sinist, kõige vähem punast. Miks taevas on sinine ja päikeseloojang punane? Selge taevaga toimub hajumine õhumolekulidelt ning sinine on sel juhul ülekaalus. Päike läheb loojudes punaseks, sest valguskiirte tee läbi atmosfääri pikeneb. Sinist hajub rohkem kõrvale ning punane jääb alles. 5) Atmosfääri massiarv (relatiivne) massiarv on arv, mis näitab mitu korda kiirte teele jäänud mass
annaabi.ee 
