Kvantide arvu mõõdetakse tavaliselt moolides (1 mool kvante = 6,022*1023 kvanti). Kuna erineva lainepikkusega kiirguse kvandi energiasisaldus on erinev, siis ka üleminekukoefitsient valguse kvantühikutelt (µmol m-2 s-1) energeetilistele ühikule (W*m-2 J*m-2*s-1) sõltub kiirguse lainepikkusest. Valguse spektraalne koostis muutub atmosfääri, lehestikku või vett läbides. Atmosfääri läbides võib kiirgus neelduda või hajuda. Valguse hajutamiseks nimetatakse valguselainete levimise hälbimine sirgjoonelisest suunast (korrapäratu peegeldumine). Kiirguse hajumine jaotatakse molekulaarseks (Rayleigh) hajumiseks ja hajumiseks häguses keskkonnas. Hajunud kiirguse intensiivsus, I, on pöördvõrdeline lainepikkuse neljanda astmega (Rayleigh seadus): I= (astmes -4)= (astmes 4) (6) Neeldumine jälle on suurem lühilainelisel kiirgusel. Seetõttu on taeva värv keskpäeval sinine ja hommikul/õhtul punane (suurem valguse teepikkus õhtul ja hommikul kui keskpäeval)
Kalde muutudes muutub ka käiguvahe ning ühes sellele ka inerferentspilt. Eelnevast arutlusest lähtudes ilmneb, et optilise käiguvahe arvutamine on tülikas. Üldiselt, kui käiguvahe võrdub täisarv korda ( k = 1,2,3,.....) lainpikkust ,siis valguslained liituvad (valgus tugevneb) = k . Kui käiguvahe võrdub paaritu arv /paaritu arvu tähis (2k + 1)/ poollaine pikkusega, siis valguslained lahutuvad (valgus nõrgeneb) = ( 2k + 1) /2. 3.5.4. Valguselainete difraktsioon. Paigutades valguse teele väikese varjutekitava keha või lastes valgust langeda ekraanile, milles on väike ava, selgub, et varju piirkond ei ole täielikult valgustamata ja et piirkond, mis peaks olema valgustatud , pole ühtlase heledusega. Olenevalt valguse teel asuvate tõkete kujust ja suurusest täheldati tumedamaid S* a b c b c
annaabi.ee 
