omast tarkusest otsustanud maailma luua. Kangelased kiitsid selle muidugi heaks. Sellel ajal kui kangelased magasid, oligi Vanaisa loonud maailma. Kangelased imestasid ning hakkasid maailma täiendama. Vanaisa oli ise aga magama läinud, kuna ta oli loomisetööst väsinud. Niisis, võttis Ilmarine tüki oma parimat terast ja tagus sellest võlvi, mille ta telgiks üle maa laotas. Ta kinnitas sinna külge ka kuu ning tähed. Nii tekkisidki taevas, kuu ja tähed. Hiljem võttis vanaisa eeskojast valguseandja ja pani ka selle telgi külge. Nii tekkis päike. Rõõmus vanemuine haaras kandle, ning hüppas maapeale. Tema tärgatas lilled, puud ning laululinnud, kes laulsid koos temaga. Ka teised kangelased pillerkaaritasid metsades ja mägedes. Vanaisa oli ärganud ning tähele pannud, et kangelased on maailma muutnud. Ta oli tehtuga rahul, tema sõnul oligi kangelaste ülesanne maailm ilusaks teha. Vanaisa lubas ka inimesed ja igasugused loomad luua, kes hakkavad maailma looma
elulise kuju kaudu. Jänes kehastab argust, vikatimees surma, rebane kavalust, jänes argust, eesel rumalust. Allegooria kehastab midagi, sümbol tähendab või tähistab. Metonüümia e ümbernimetus on kõnekujund, milles ühe mõiste nimetuse asemel võetakse teine nimetus kindla suhte põhjal. Näiteks: kirjaniku teose asemel ütleme autori nime, nagu lugesimeTammsaaret, kõik inimesed = kogu maailm, abiline=parem käsi, päike=valguseandja, kroonitud pea=kuningas, Berliini müüri langemine=kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine. Sünekdohh on kõnekujund, mille tervik asendatakse osaga ja vastupidi või kasutatakse mitmuse asemel ainsust: Eestlane pole unustanud oma rahvust ( ainsus mitmuse asemel ), kogu linn oli tuledes ( tervik osa asemel ). Hüperbool kunstikavatsuslik suurendamine. Näiteks: Kolmas venda vennikene / laulis, et
annaabi.ee 
