laadimispuhvri) eppendorfis. 1. Trüpsin 23,8 kDa 2. EPGluC 29 kDa 3. Laktaat dehüdrogenaas 35 kDa 4. HRP 44 kDa 5. Ovalbumiin 44,3 kDa 6. BSA 66,3 kDa 7. Tundmatu valk X kDa 2. Inkubeerisime denatureerimiseks 95oC juures 5 minutit. 3. Jahutasime valguproovid jäävannis. 4. Raputasime eppendorvid, et saada valgutilgad põhjale. Foreesiaparati asetamine: Proovide jahutamise ajal asetsime geel foreesiaparaati. Seleks täidsime puhvrikambrid jooksupuhvriga (0,25 M TRIS, 1,92 M glütsiin, 0,1% SDS, pH 8,3) ning eemaldasime kammi. Forees: 1. Igasse taskusse kandsime 20 µl valguproovi. Viimasse taskusse panime 3 µl foreesredeli - Thermo Scientific PageRuler Unstained Broad Range Protein Ladder. 2
keskkonnas, on eeldatavasti stabiilne ja mitte nii nõudlik keskkonna tingimuste suhtes. Ntx mtDNA metabolismi ensüümid on õrnad (Sedman), tsellulaasid on mikroobide poolt keskkonda sekreteeritavad ensüümid, töökeskkond on muld, seetõttu ka stabiilsed (Väljamäe). Ensüümide säilitamine Paremini säilivad tingimustes, kus on madal vee aktiivsus. Lüofiliseerimine vesi eemaldatakse otse tahkest faasist ilma vedel faasi minemata, vett sisuliselt pole (külmutad valguproovid sügavkülmas, lüofilisaatorisse, peale kõrge vaakum, sealt toimub vee üleminek jää faasist auru faasi, järgi jääb kuiv pulber, sedasi müüakse valke). Glütserool kaitseb külmumisel. Valkude sadestamiseks soolalahusena kasutatakse ammooniumsulfaati, lahustub vees hästi ja seetõttu saab teha kõrge kontsiga soolalahuse ja seetõttu on ka veemolekulid hõivatud ammooniumsulfaadi ioonide hüdratiseerimisega ja siis valgumolekulid sadenevad välja. Ensüümi kineetiline hulk ühik
annaabi.ee 
