algse klastri neljakordistumise tulemusena 500-600 MAT. Kõigil Metazoad'el on iseloomulikeks järgmised transkriptsioonifaktorite perekonnad, mis olid arvatavasti hulkraksete ühisel eellasel juba olemas: Fox, Hox, Sox ja T-box perekonnad. 24. Kuidas on miRNAde juurdetulek evolutsioonis mõjutanud mitmekesistumist ja selle avaldumist? Läbi geoloogilise aja on miRNA-sid üha juurde tulnud. Vähemaks pole jäänud. Suurem jagu on neist valgugeenide intronites. Neid on ka ainuõõssetel ning taimedel. Kui miRNAd on olulised arengu kanaliseerijana - arengu variatsiooni stabiliseerijana. Mittetransleeritavad mikroRNAd reguleerivad väga paljusid rakuprotsesse läbi tranlatsiooni inhibeerimise või vastava mRNA lagundamise. On esitatud hüpoteese, et nad täpsustavad translatsiooni ja seega vähendavad evolutsioonilist plastilisust.
splaissimise variante. algul 3 eksonit, 2 intronit, 1 premRNA – sellelt 5 erinevat spliced mRNA-d. 5 erinevat varianti ühendamiseks. Intronid on võrdlemisi pikad ja splaissimise äratundmiskohad üsna lühikesed, seetõttu selliseid järjestusi, mis sobivad, on olemas küll. Mõni intron võib osutuda natukene pikemaks mõnes kohas, sest lõigatud on erinevas kohas. Posttranslatsiooniline geeniregulatsioon eukarüootides – alternatiivne splaissimine valgugeenide arv ei ole otseses sõltuvuses organismi keerukusest sireussil (C. elegans) on 20 060 geeni inimesel (H. sapiens) on 21 888 geeni Alternatiivne splaissimine äädikakärbse soomääramise geenidel. Sugu on määratud mitte ainult sugukromosoomidega, vaid autosoomsete kromosoomidega. Sugukromosoomide suhe autosoomidesse. Sugu määratakse geenidoosiga. Isase äädikakärbse puhul (X ja A suhe) 0,5 ja emase puhul 1. Isaste puhul splaissimist ei reguleerita
annaabi.ee 
