Marie Underi luuletuse ,,Hommik" analüüs Igal hommikul uuesti sünnin ma roosana linade valevast vahust. Kuldset liiva päike kui pilluks vastu mu väikseid uniseid ruute: kutsub mind sala kui kutsutaks pruute. Süda mul pudeneb mitmeks killuks. Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev, aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab. Täna on tulnud ning Eile suri! Hommik-sild roosidest punut mind kannab päeva, mis ootab kui imme viiv laev, millel on paisul sinine puri. Esimesel lugemisel köitis rohkem tähelepanu luuletuse stiil, sest oli kasutatud rohkelt erinevaid
Marie Underi luuletuse „Hommik“ analüüs Igal hommikul uuesti sünnin ma roosana linade valevast vahust. Kuldset liiva päike kui pilluks vastu mu väikseid uniseid ruute: kutsub mind sala kui kutsutaks pruute. Süda mul pudeneb mitmeks killuks. Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev, aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab. Täna on tulnud ning Eile suri! Hommik-sild roosidest punut mind kannab päeva, mis ootab kui imme viiv laev, millel on paisul sinine puri. Lugemise käigus köitis tähelepanu luuletuse stiil, kuna oli kasutatud rohkelt erinevaid kõnekujundeid
Luulet kujutatakse vabalt ja siiralt. Samuti paistavad silma ka mõtisklevad toonid. Autor kasutab kõiki luulekujundeid. Võrdlusi, näiteks tähtelilli kui kuldset naeru, kui kuldblond neitsid tulnd need maikuu päevad, väike maja nagu valge häll. Epiteete- sininiiske õhtu, tumm, valge naerupude, vana, madal kummut. Personifikatsioone- pea pudenev, lilled, iseenda lõhnast joobund, päike ära jooksnud. Metafoore ja sümboleid- sünnin linade valevast vahust=ärkan, väikesed unised ruudud=silmad. Allegooriat- täna on tulnud ning eile suri, kurvad rõõmud. Luulekujundid teevad lugemise põnevamaks. Luuletaja peidaks teosesse nagu väikeseid mõistatusi, mida lugeja peab lahendama. Samuti on kujundite ülesanne kutsuda lugejates esile autori omast suhtumist kujunditesse. Minu lemmikluuletus sellest teosest on “Hommik”. Luuletus jäi mulle silma tänu oma põnevatele kõnekujunditele, mis aitasid esile tuua uue päeva alguse ilu
jalg väärataks, teelt kõrvale viib sammu. Rind pakitseb, ei aima tulevikku. Kui aga kahanenud noorusrammu ja lahtunud kired, vaimustusehumal- siis märkame: aeg koju minna ammu. Ja tunded selguvad, ja valguskumal silm sihti näeb ja otsitavat rada, ja päike vaob eluõhtu sumal, et viimast tõde surmas avaldada. Karl Eduard Sööt Hommik Igal hommikul uuesti sünnin ma roosana linade valevast vahust. Kuldset liiva päike kui pilluks vastu mu väikeseid uniseid ruute kutsub mind sala kui kutsutaks pruuti. Süda mul pudeneb mitmeks killuks. Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab. Täna on tulnud ning Eile ta suri! Hommik- sild roosidest punt mind kannab päeva, mis ootab kui imme viiv laev, millel on paisul sinine puri.
annaabi.ee 
