kapteni Feri Atsi poolt lipp ära. Punasärkide nimetus- Kapten Feri Ats kandis punast särki ja kõik tema grupis olevad liikmed ahvisid teda. Punasärkide krunt- botaanikaaed, selle keskel asus lossivaremed, kus nad oma relvi (odad, tomahoogid), saaki hoidsid. lossivaremetest edasi läks puusild ( kus nad kordamööda vahti pidasid), mis viis saarekesele, kus oli punasärkide nö kogunemispaik. Väikese saare ümber valendas pisike vesikasvudega järv, mis oli tihedalt pilliroogu ja kõrkjaid täis kasvanud. Esimene luureretk botaanikaaeda- Pärast Pal-tänava poiste lipu varastamist kavatsesid eelnimetatu grupp tõestada end , et ei karda punasärke ja tungisid pimedas salaja 3-kesi ( kapten Boka, reamees Nemecseki ja Csonakos) oma lippu tagastama, seal nägid et üks nende grupiliige Gereb on äraandja. Teine luureretk botaanikaaeda.
Nagu tulekübemeid lendas silme ees; ...ja kuis ta silmad nagu kassil põlesid!; veskis oli vait nagu hauas; ... ja siis oled sina kui tõusev, punetav päike. Isikustamine : Siis tõstis ta silmad elumaja ning rehe poole. Need puhkasid päeva väsimusest; suvine öö tukkus nagu hällitased talu kohal, ja seegi magas; kuu tõusis maja tagant ja lõi selle varju üle õuemuru; pikad kased karjatee ääres heitsid varje üle rukkivälja; kõrgel taevas valendas rõõsk udupilv rohkem kui mujal; järv oli peaaegu maha jooksnud; harvad tähed sulasid aga piimjas vinas, mis levis üle kogu taeva. Epiteedid : Lopsakad lepapõõsad; jämedad roostetanud rauad; tolmunud trepiastmed; külm niiskus; põksuv süda; lagunud veski; tähevaene taevas; põlevad huuled; vananev tüdruk; valusad pisarad. 3. Jah, see on õige, sest tihtipeale inimesed ei taha end avada. Kardetakse näidata enda tundeid ja enda tõelist olemust teistele.
Mai aga unustas üürikeseks ajaks kõik oma kurvastused ning aimused ja jõi täiest õnnekarikast uut elu ning lootust. Pimedus oli juba käes, kui sepp, Mai ja sulane, kes Maiega kaasa oli tulnud, Risti talu poole liikuma hakkasid. Talu lähedal lahkus Villu seltsilistest ja sammus kõrvale metsa sisse. Tal ei olnud mingisugust teerada jalge all, aga ta tundis metsa kui oma kümmet sõrme. Poole tunni pärast jõudis ta väikesele lagendikule, mis üksikult mustava metsa keskel valendas! Kuu oli tõusnud ja valas nõiduslikku, kahvatut valgust maa peale. Lagendiku keskel paistsid lumised künkad ja nende otsas mõned lagunenud müüri riismed. Rusude ja küngaste vahel liikusid mustad varjud. Ebauskliku rahva meelest oli see paik kole, sest siin oli enam inimeste luid leida kui mõnel mahajäetud surnuaial. Kui sepp varemete vahele astus, kogunesid mustad varjud tema ümber. Ta tundis neid kõiki ja oli kõigile tuttav
annaabi.ee 
