selga, labaluie kohale, pilgates nõnda Erasmuse vagasid õpetusi. Senest üleannetusest (kuigi haav oli hoopis tühine!) sündis suur kisendamine ning kära, ja Rector ise kutsuti sinna. Siis jäin mina kahekesi süüalusega, ega olnud muid päältnägijaid juures. Ja kuigi mina peaksin kõik otsast pääle kannatama, mis minu hing ja ihu on kannatanud, ja mina peaksin põlema puhastamise tules, nagu õpetab, tõsi küll valesti Paapst, seesinane Rooma Valekristus, ma võiks oma surelikkude huultega ommeti muud hüüda kui tõtt, nõnda kui tegingi seda kõrge kohtu ees. Ja see tõde, mida järeltulijad teadku, kui nad minu üle kohut mõistavad: Kui mina algasin poisi noomimist, siis hakkas tema üleannetult nägu krimsutama, ilma häbi tundmata, lootes oma suure suguvõsa kaitse pääle. Siis lõi äkki veri minu pähe, ja silmad said sõgedaks vihast, nii et mina ei võinud enam selgesti näha enese ette. Siis tõstsin mina äkilises vihas oma käe,
teda saatmas, sest seal oli hirmus sügav lumi. Ja kui ta tuppa tagasi tuli, oli tal uuesti oma endine veepudel käes. Varsti ilmus ka Voitinski, nägu naerul, ise nagu ärevil. ,,Mis on? Mis on juhtunud?" tormas Elbe talle vastu. ,,Teil pole ju nägu ees olemaski, härra Voitinski! Jumala pärast, rääkige ometi!" ,,Imed sünnivad avasilmi!" vastas Voitinski. ,,Mis?!" hüüdis Elbe. ,,Mis imed? Milles on asi?" ,,Nagu Kaana pulmas," vastas Voitinski. ,,Kristus on sündinud, Valekristus!" ,,Issand halasta!" rääkis Elbe heidutatult. ,,Patujuttu räägite vastu ööd, härra Voitinski." Teistest tubadestki tuli poisse ja kõik surusid härra Voitinski ümber. ,,Jumala eest, tõsi jutt," kinnitas see. ,,Viin muutub veeks ja vesi viinaks." ,,Kus? Millal? Kuidas?!" imestasid poisid. ,,Minu oma taskus, pudelis, Aleksander Matvejitsi käes," piiksus Voitinski. ,,Püha jumalaema, niisugune jutt vastu ööd!" imestasid poisid. ,,Aga siis olete teie ise ju
annaabi.ee 
