enesesalgamine). Uhkus ja kadedus käivitavad töövõime. Mood ja rikkus näitavad staatust. Uusaegne aadliau – aadlik ei tohi petta ega valetada, peab täpselt ära maksma mis ta laenab omasugustelt, kuid ta võib juua, vanduda, olla võlgu kaupmeestele, jätta kuningas ja isamaa maha, olla jumalakartmatu, magada kellega tahes. Enesepiiramine ei olnud uusajal vajalik. 7. Montesquieu aust monarhiates Valeau, sest põhineb ülendatud arusaamal endast. Aadliku normide rikkumine on esesealandamine. Kõigil seisustel oma normed, au kuulub aadlikele – nende au on julgus nii sõjas kui tavaelus. Au tagab seaduste valitsemise. Monarh sõltub võimu teostamisel aadlist, aga au nõuete tõttu pole aadel valmis kõigeks, nt kaitsetute hävitamiseks. 8. 18. sajandi meritokraatlik(riigikord, kus valitsejate valimisel on aluseks võimed ja
Uuelaadiline au võõraste ühiskonnas ehk suurlinnas käitumise asemel tähtsustusid omand ja riietus inimesi hinnatakse välimuse järgi. Mood põhineb vajadusel olla välimuselt kõrge staatusega. Rikkust on vaja, et staatust näidata. Uhkus, au ja kadedus hävitavad töövõimet. 7. Montesquieu aust monarhiates Antiikvabariigid põhinesid ennastsalgaval voorusel. Uusaegsed monarhiad aga ennastarmastaval aul. Au monarhiates on ,,valeau", mis põhineb ülendatud arusaamal endast. Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda ja oma seisuse alandamist. Au iseloomustab kõige paremini aadlit. Au tähtsaim nõue on julgus (sõjas ja tsiviilelus). Aadlik peab õigluse nimel olema valmis vastu astuma ka kuningale. Au on politiiliselt tähtis tagab seaduste valitsemise. Monarh sõltub võimu teostamisel aadlist, aga au nõuete tõttu ei saa aadel päris kõike teha. Au on majanduslikult tähtis üldine
annaabi.ee 
