Valdemars, lätlane. Rektor kutsus välja ja uuris, mida ta öelda tahab, et mis mõttes lätlane – et ta pole ju mingi mats, lätlane, vaid kõrgelt haritud tudeng. Oli vastanud: „Lätlane, kes valdab vabalt inglise, prantsuse ja saksa keelt, pole inglane, prantslane, ja sakslane, vaid jääb ikka lätlaseks“. Teised vestlesid saksa keeles, õppisid saksa teadust, edendasid saksa kultuuri. Teised lätlased siis. Aga vähemalt üks osa hakkas nüüd käima koos Valdemarsi pool – terbatnieki õhtud. Kes tegi referaadi päevakajalisel teemal, lihtsalt päevakajalistel teemadel vestlemine – eesmärgiks läti rahvusluse kasvatamine. Hakati tegema kaastööd ajalehtedega. TÜ lõpetades suundus Peterburi, temast sai Venemaa rahaministeeriumi ametnik. Suhteliselt kõrge ametnik, suhteliselt hästi makstud ametnik, jõukas mees. Aga Peterburi ei suundunud ta enam üksinda, vaid temaga tulid terbatnieki pundist kaasa veel kaks meest – Alunas ja teine Krišjanis,
Kui Jakobson oli 1867. a. kaks õpperaamatut avaldanud ja need hakkasid eesti koolidesse tungima, siis tekkis noorel kirjamehele veendumus, et pedagoogiline kirjandus ongi üks tema kutsumusi. Oktoobri lõpu poole jõudis ta tagasi Peterburi. Nihkusid edasi Aleksandrikooli eeltööd ja suurenes kõrgema eestikeelse kooli asutamise lootus. Jakobson võttis endale ülesande uut kooli varustada võimalikult paljude emakeelsete õpperaamatutega, sest teised tegijad puudusid. Ta koostas ka K. Valdemarsi materjalidest brosüüri ,,Meie kaubalaeva-vägi Lääne meres". Jakobson kavatses teha ka loodusloo-õpiku, kuid ei jõudnud selleni. Akadeemik F. J. Wiedemann kasutas CRJi eesti keele oskust oma eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel ja tarvitas ka tema rikkalikku eestikeelset raamatukogu. C. R. Jakobsoni lugemikud tõid koolitöösse ja õppekirjandusse suure murrangu ning need õpikud leidsid suurt kasutamist ka 20.sajandi algul.
annaabi.ee 
