läänistada. Et ordu sõjalise põhijõu moodustasid rüütelvennad, ei olnud selleks suurt vajadust. * Vakus (ka: vakk) oli maksustuspiirkond keskaegsel Vana-Liivimaal ja tõenäoliselt ka hilisrauaaegses Eestis. Keskajast on teada, et maksu koguti vakuselt enamasti kaks korda aastas: talvel ja sügisel. Sel puhul said maksukoguja ja talupojad kokku ning lisaks maksude maksmisele peeti ka pidu. Seda üritust on nimetatud vakusepeoks ehk vakuseks. Vakus- kirjalikes allikates on nimetatud vakuõigus 1341 aastal, vakupiirkond 1408. aastal. * Vakuse kolm olulist tunnust: 1. kindel territoorium e vakupiirkond, 2. maksude tasumine – vakuõigus 3. maksude sissenõudja kostitamine maksukohuslaste poolt e vakupidu. Vakuseid kasutati 16.–17. sajandini. Termin esineb kirjalikes allikates. * Uue võimu kindlustumine maapiirkondades oli aeganõudev. Tõenäoliselt piirdus see esialgu vaid kohaliku rahva maksustamisega
kuulunud keskklassi ja 92% alamklassi (ülemklass puudus). Linnaeestlased olidki ameti poolest eeskätt lihttöölised, vähesed käsitöölised ja väikekaupmehed. Vakused Varasel keskajal sai suurem osa vasalle enne mõisate asutamist sisetuleku talle kuuluva läänistuses elavate talupoegade maksudest. Vasall, kes koos perekonnaga elas linnuses, käis koos saatjaskonnaga kord aastas määratud päeval talupoegadelt makse kogumas. Neid päevi nimetati vakuseks. Koos sellega peeti ka kohtuistungeid, kuna kohtuvõim kuulus vasallile. Piiskopkond Eesti varane keskaeg oli mitmes mõttes üleminekuperiood, mil maa vallutajad panid maksma uue halduse ja kirikliku korralduse. Tekkisid piiskoppidele alluvad haldusüksused ehk piiskopkonnad. Piiskopkondades teostasid kohalikku võimu piiskoppide sakslastest vasallid. Pärast seda kui Saaremaa oli allutatud ja paavstile alluva kirikuriigi loomine ebaõnnestunud, koosnes nn
annaabi.ee 
