). Maata talupojad teenisid ülelpidamist palgalistena suuremates taludes. Väikemaapidajate ja maatute hulka sulandusid orjad, nn. Träälid, sedamööda, kuidas kiriku mõjul endine orjus kadus. Talurahva maksudena nõudis vasall-mõisnik kümnist, eiti viljasaagist, hiljem karjaltki. Kiriku ülalpidamiseks nõuti nn. Preestrivilja. Muude maksude kõrval esines ka vakus, mis oli määratud andam maksunõudja foogti ja ta saatkonna vastuvõtuks teatavatel aastaaegadel korraldatud vakupidude jaoks. Maksud suurenesid pidevalt koos mõisnike omavoliga, viies talupoja sageli maksuvõlgadesse ja saades aluseks ta vabaduse piiramisele. Seetõttu siirdusid talupojad kergemate kohustustega kohtadesse või linnadesse, rannikult ja saarelt põgenes talupoegi ka Soome ja Rootsi. Põgenemine võttis mõisatelt vajaliku tööjõu. Kehtestati nõue, et talupoeg pidi elama ja töötama seal, kus oli sündinud. Ta kinnistati maa külge ja ta muutus sunnismaiseks
Saanud 1198 lüüa piiskop Bertholdi ristisõdijatelt, lasksid salaspilsi ja ikskile liivlased end ristida, võtsid oma linnustesse preestrid ja maksid viimaste ülalpidamiseks mõõdu vilja igalt adralt. Sõnaselgelt mainib kroonik Henrik kümnist esmakordselt 1211. a mil piiskop asendas liivlastel kümnise püsiva viljamaksuga. 16 saj teise pooleni jäi tähtsaimaks koormiseks 16. saj teise pooleni viljaandam. Viljas tuli tasuda ka piiskopi ametimeestele osa saagist ( enamasti kaera). Vakupidude tarvis pidi loomi andma. Keskaegse Liivimaa riiklik-territoriaalne ja halduslik korraldus. Liivimaa ajalooline geograafia: Üksküla ehk Riia piiskopkond, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad, Saksa ordu valdused, Taani valdused. Nende territooriumide kujunemine ja likvideerimine. Linnad ja linnasarased. Keskaegne Liivimaa: liitriik või riikide liit? Liivimaal kujunes 15 saj jooksul teatud habras jõudude tasakaal, mille väljenduseks oli siinsesse
annaabi.ee 
