Kährikkoer ehk kährik (Nyctereutes procyonoides) toodi Eestisse sisse 1950-ndatel aastatel. Põhjuseks oli Nõukogude Liidu vajadus eksportida rohkem karusnahku. Tänapäeval kährikuid karusnaha pärast enam eriti ei kütita ja nende populatsioon on sealtpeale, kui kadus küttimise majanduslik motiiv ka kasvanud. Kährikkoera arvukuse kasvule aitas kaasa ka käesoleva 6 sajandi algusest alates läbiviidav marutaudivastane vaktsineerimiskampaania. Täna levitavad kährikud kärntõbe, trihhinelloosi ja alveokokk-paelussi nakkust. Alveokokk-paeluss on inimese tervisele surmavalt ohtlik. Kähriku liha inimene ei söö, aga nakatumine võib toimuda läbi metssealiha söömise, kuna metssiga võib kõigesööjana olla söönud nakatunud kährikkoera korjust. Populatsiooni kontrolli all hoidmiseks on vajalik piisav küttimine, seda soodustaks nõudluse suurenemine karusnahaturul, kuid see protsess pole ei ökoloogide ega
sotsioloogia ning epidemioloogia. Vastavas vallas toimunud mõtetevahetust vaadelgem nüüd peamiste Euroopa riikide kaupa. Prantsusmaal võeti (Rahvusassamblee Vaeste Komitee poolt) pärast revolutsiooni (1791. aastal) vastu dekreet, mille kohaselt riigi kodanikel on õigus tervisele (ka elule, vabadusele ja omandile). Kiideti heaks kava luua tervise inspektoraadid, lastekaitse, meditsiiniteenused noortele ja vaestele ning algatada vaktsineerimiskampaania. Officers de sante pidanuksid kohtadel jälgima tervishoidlikku olukorda. Eeldati, et nii nagu riik kohustub hoolitsema oma kodanike eest, kohustuvad viimased omakorda hoolitsema oma tervise eest. Sellised lootused hääbusid siiski alanud sõja ja terrori õhustikus, tervishoiule mõeldud raha sai sõjavägi. 1789- 1815 segadused Prantsusmaal samas pidurdasid sealset tööstuslikku revolutsiooni, nii et sellega kaasneavd demograafilised ja sanitaarsed probleemid saabusid sinna riiki hiljem.
annaabi.ee 
