PNP on just vajalik haigustekitaja arenguks sääse süljenäärmetes, kus moodustuvad ootsüüdid ja sealt mitmed spoorid, mis omakorda inimese vereringesse võimalusel tungivad. Veel on teada, et omandatud immuunsuse võib tekitada ka pidev nakatumine mittesurmavates kogustes. Seega on vaja leida tasakaal mutatsiooni suuruse ja selle poolt antava immuunvastuse vahel, et tagada malaaria vaktsiini efektiivsus ja ohutus. Üks viis, kuidas modifitseeritud parasiidi tüvesid vaktsiinina kasutada on kiiritatud malaariatekitaja spoorid, mis indutseerivad spetsiaalsete T-rakkude (CD8+) parasiit-tsütolüütilist vastust, mis kontrollib malaaria maksafaasi ja pidurdab ka verefaasi. Sellisele tulemusele jõuti, kui P. Berghei geen muudeti, mis põhjustas parasiidi membraanivalgu 6-tsüsteiini vähesuse. Nendel vaktsineerimisviisidel on siiski ka varjukülg. Mõnedel inimestel tekitab modifitseeritud liin siiski tõsiseid tüsistusi
(stabiilne, odav, lihtsalt manustatav, õnnestunud vaktsineerimist näitas arm), WHO tubli töö. Haigused. • Rõuged. Hingamisteede infektsioon, siis lokaalsed lümfisõlmed, siis vireemia. 5-17 päeva inkubatsiooni, siis kõrge palavik, väsimus, tõsine peavalu, seljavalu, järgneb vesikulaarne lööve suus, üle keha, oksendamine, kõhulahtisus, ulatuslik verejooks. Kogu lööve ühel ajahetkel. Viimane loomulikul teel saadud rõugete juht 1977. • Vaccinia. Kasutati rõugete vaktsiinina. Oli tõsiseid kõrvalnähte: entsefaliit, vaccinia necrosum. • Orf, lehmarõuged, ahvirõuged. Kontaktikohale tavaliselt 1 sõlmeline kolle – tavaliselt sõrmedel, käele, käsivarrele, on hemorraagiline (lehm) või granulomatoosne (teised). Kolded tekivad ja kaovad 25-35 päevaga, tavaliselt armi moodustamata. Koldeid võib ekslikult pidada antraksiks. • Molluscum contagiosum. Sõlmeline – tüükasarnane. Algab paapulist, mis muutub pärlilaadseks nabaga koldeks diameetriga
annaabi.ee 
