lubatud surmanuhtlus. Nii mõistetigi ta juba järgmisel päeval surma, mille kinnitas sõjaminister, kolonelleitnant Hans Kurvits. Mahalaskmine viidi täide samal õhtul enne keskööd Valdeku metsas. Vaatamata Nõukogude-vaenlikule poliitilisele suunale paiknesid Eestis Nõukogude transiidifirmade Dobroflot ja Tsentrosojuz kontorid, ning esinedes firmade töölistena saabusidki mässajad Eestisse. Samuti oli mässajate hulgas firmade tegelikke töölisi. Rudolf Vakmanni memuaarides 19. novembri 1924 relvade, laskemoona ja varustuse nõudelehes oleks Venemaalt pidanud saadetama mässajatele 300 vintpüssi põhja ja 200 lõunapiirkonna mässajatele, automaatpüsse vastavalt 30 ja 20, kergekuulipildujaid 20 ja 14, raskekuulipildujaid 18 ja 12, eelnimetatud relvade padruneid 150 000 ja 100 000, käsigranaate 600 ja 400, kolmetolliseid mürske 2000 ja 2000. Reaalsuses koosnes mässajate relvastus aga peamiselt toonastest Saksa sõjaväe ohvitseride
järel ründajad põgenesid. Samal ajal oli üks väiksem mässajate grupp asunud ründama kadettide kasiinot, kus asusid kooli korrapidaja ohvitser ja üks veebel. Korrapidaja ohvitser hoonest lahkunud ja veebel läinud elamublokki pesema. Üks kadettide patrull pidas kinni linnast tulnud sõiduauto, kes nähes relvastatud kadette, püüdsid põgeneda, kuid nad tabati ja toodi Sõjakooli. Kaks autos olnuist olid Rudolf Vakmanni vennad, kes olid saadetud Sõjakoolist relvi tooma. Kolmest ohvitserist moodustatud sõjakohus toimetas juurdluse ja kõik tabatud seitse inimest mõisteti surma, mis sama päeva hilisõhtul täide viidi. Sõjakooli vallutamisel said surma kadetid Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomberg ja August Udras. Haavata said üheksa kadetti. Üks löögirühm ründas Toompea lossi, seal asunud Riigikogu, Riigivanema ja Vabariigi Valitsuse ruume
annaabi.ee 
