Nõuandjaks oli sageli juures olnud ka ämm. Kinkide jagamise algatajaks oli saajarahvas, kes nõudis lauldes veimekirstu avamist ja veimede näitamist. Veimed asusid tavaliselt erilises nõus (veimevakk, andevakk, pruutvakk), mis asetses veimekirstus. Kirstu avamine toimus pidulikult, lokaalselt erinevate tavadega. Kirstu avas tavaliselt see, kes kirstu peiukoju oli toonud (ajumees, kirstusõitja). Põhja- Eestis oli tuntud nn. vakatants. Iga veimekimbu saaja pidi hüppama või kirstumehega (~kaasanaisega) tantsima. Ilmselt uuemaks veimevaka jagamise kombeks oli raha nõudmine andide eest. Ükshaaval kutsuti pulmalisi ette ja kõik pidid raha panema. Lääne-Eesti kihelkondades kõneldi mitte enam vaka jagamisest, vaid vaka müümisest. Kohati oli ettenähtud rahasummagi. Kursi kihelkonnast teatakse, et vakaraha oli täite andide puhul kaks rubla. Siin oli tegemist kahe iseseisva tava
kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma". Veimed ulatas saajale pruudivend mõõga otsas. Paeltega kokkuseotud suka- ja kindapaar oli "täiend anded". Vaesem pruut andis kas sukad või kindad, need olid "pooled anded". Pulma ametimehed said "suured kimbud", kus olid särk, sall, sukad ja kindad. Esimesena anti veimed ämmale- ja äiale, siis said pulma ametimehed, seejärel teised pulmalised. Põhja-Eestis oli tuntud vakatants: iga veimekimbusaaja pidi kaasanaisega või kirstu kohaletoojaga tantsima. Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega. Tavaline pulmade lõpetamise märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad, kapsasupp või liha puudumine laualt. Märguandeks oli ka näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui sellest ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama. Siis pidid juba kõik aru saama, et pulmad on sedapuhku läbi ja kombeks oli lahkuda
annaabi.ee 
