Koolis õppis 30−40 õpilast ja koolmeistreid oli kuus. Kooli esimeseks direktoriks oli Enn Terasmäe, kes pidas seda ametit viis aastat. Siis asus kooli etteotsa Osvald Ojaveer, kes oli sel ametikohal kuni kooli likvideerimiseni fašistliku okupatsiooni päevil. Koolis õppis noormehi üle kogu Eesti. Selleks, et koolis hakkama saada, pidid olema tugev ja töökas poiss. Nõrgad langesid õige pea välja. Õppeaineid oli palju. Peamine rõhk oli edaspidises töös vajaminevatel ainetel: maaviljelus, sookultuur, maaparandus, geodeesia, loomakasvatus, piimandus, turbatehnoloogia, arvepidamine. Olid ka üldained. Lisaks õpiti aiandust, tervishoidu ja suurt tähelepanu pöörati ka laulmisele. Kooli lauluõpetaja oli Linda Raus, kes pani poisid laulma ja isetegevust tegema. Suures aus oli ka kehaline kasvatus. Suvel saadeti kõik õpilased riigimõisatesse praktikale. Seal ootas poisse ees füüsiline töö, kus tuli kasutada õpitud teadmisi
(umbes pooled), olid seda edasi lükanud, kasutasid enam kondoomi, kasutasid vähem alkoholi, nende hoiakud olid muutunud alalhoidlikumaks. Seega saab ennetada näiteks läbimõeldud õppekava järgi. On leitud, et kogu õppeprogrammi peaksid rohkem läbima sellised teemad nagu tervis ja inimõigused, sotsiaalsed teemad. Koolile suurem rõhk kui kasvatusasutusele, mitte tarkuse pähepanemise kohale. Et õppekavas oleks rohkem rõhk elus vajaminevatel oskustel. See on kaudselt nii HIV-i teema kui ka kõigi muude sotsiaalsete probleemide, mis me siin oleme rääkinud, teema. Suhteliselt elementaarne need eluks vajaminevad oskused on suhtlemisoskus, kuulamisoskus, läbirääkimisoskus, keeldumisoskus (ei ütlemine, enesekehtestamine), otsusetegemine, probleemilahendus, toimetuleku- ja enesejuhtimisoskus (enesehinnang, stressiga ja emotsioonidega toimetulek). Põhimõtteliselt peaks üle vaatama, kuidas õppemeetodid ja tunnitegevused neid
annaabi.ee 
