Pindsemaid eelarvamusi on inimene ilmselt valmis kergemini muutma, sügavamaid, mis kannavad isiksuse identiteeti, muutuvad väga harva. Wilhelm Dilthey nimetab hermeneutikaks mistahes kirjalikult fikseeritud eluväljenduse mõistmise oskusõpetust. Dilthey käsitluses siirduski hermeneutilise lähenemise fookus tekstilt mõistmise protsessile endale. Dilthey eesmärk oli saavutada vaimuteaduses loodusteadustega võrreldav analüütilise täpsuse tase. Samas erineb vaimuteaduslik lähenemine tegelikkusele loodusteaduslikust oma põhialuselt. Kui loodusteaduste eesmärk on eristada põhjused ja tagajärjed, peavad vaimuteadused oma objekti mõistma. Siit ka vajadus üldise mõistmisteooria järele, mis kirjeldaks nii kunstiteoste kui ka seaduste tõlgendamisel toimuvaid sisemisi protsesse ühtselt aluselt. Dilthey mõistmis- ja tunnetusteooria keskseks lähtepunktiks võib pidada sisemise ja välise kogemuse eristamist
Milline on teadlase roll? Positiivne: teadlase ülesanne on uurida, kuidas asjad tegelikult on; milline on tõde. Sotsioloog peab jääma kõrvaltvaatajaks, piirduma ühiskonna kirjeldamise ja seletamisega. Normatiivne: teadlase ülesanne on öelda, kuidas asjad peavad olema; kuidas oleks hea anda hinnanguid. Sotsioloog peab ühiskonna ellu aktiivselt sekkuma inimesi õpetama, kui vaja siis kritiseerima. Loodusteaduslik lähenemine vs vaimuteaduslik lähenemine. Kas sotsiaalteadused peavad eeskuju võtma loodusteadustest? Loodusteaduslik lähenemine: sotsiaalteadused peavad püüdlema loodusteadusliku lähenemise poole. Inimesi tuleb uurida väliste põhjuste kaudu. Vaimuteaduslik lähenemine: inimesi uurivad teadused (vaimuteadused) on erilised. Inimest tuleb eelkõige mõista. Mikro-sotsioloogia vs makro-sotsioloogia. Millisel tasandil tuleb uurida sotsiaalset maailma?
annaabi.ee 
