ennast. See oleneb muidugi sellest, kui sügavad eelarvamused on mõistmisprotsessi haaratud. Pindsemaid eelarvamusi on inimene ilmselt valmis kergemini muutma, sügavamaid, mis kannavad isiksuse identiteeti, muutuvad väga harva. Wilhelm Dilthey nimetab hermeneutikaks mistahes kirjalikult fikseeritud eluväljenduse mõistmise oskusõpetust. Dilthey käsitluses siirduski hermeneutilise lähenemise fookus tekstilt mõistmise protsessile endale. Dilthey eesmärk oli saavutada vaimuteaduses loodusteadustega võrreldav analüütilise täpsuse tase. Samas erineb vaimuteaduslik lähenemine tegelikkusele loodusteaduslikust oma põhialuselt. Kui loodusteaduste eesmärk on eristada põhjused ja tagajärjed, peavad vaimuteadused oma objekti mõistma. Siit ka vajadus üldise mõistmisteooria järele, mis kirjeldaks nii kunstiteoste kui ka seaduste tõlgendamisel toimuvaid sisemisi protsesse ühtselt aluselt. Dilthey
Tln, 1993) Gadameri meetod on ajalooline hermeneutika, mille ta esitab läbi eelneva traditsiooni analüüsi. Olulised on ajalooline ja sotsiaalne aspekt. Esitab oma õpetuse läbi eelkäijate kriitika; Scheiermacheri romantilise hermeneutika ja Dilthey ajaloolise ja psühholoogilise hermeneutika kriitika, lähtub Heideggerist. Arendab edasi tema ideid. Põhiteos koosneb kolmes osast: I "Tõe probleem seoses kunstitunnetusega"; II "Tõe küsimuse laiendamine mõistmisele vaimuteaduses"; III "Hermeneutika ontoloogiline pööre keelest lähtuvalt". Arutleb vaimuteaduste (Geistwissenschaft) mõiste üle. Paradoks: mõiste pärineb inglise traditsioonist, kõigepealt olidki vaimuteadustes esil need jooned, mida Dilthey omistas loodusteadustele ja üritas neid vältida. Gadameri sõnade järgi jäi ka Dilthey ise mõjustatuks empiirilisest loogikast, kuigi väljendas romantilist idealistlikku vaadet. D. püüdis luua vaimuteadust, võttes eeskujuks loodusteaduse meetodi
annaabi.ee 
